"Toomas Rull tuli väljakirjutatud nootidega, loo nimi oli "Päikesele" ja ta arvas, et see võiks olla džässikas instrumentaallugu saksofoni meloodiaga," rääkis Jaanus Nõgisto uuel plaadil kõlava "Dokumentideta võõras linnas" kujunemisloost. "Ma ütlesin, et kuule, mine kukele. Päris hea meloodia, aga teeme sellest ikka loo tead," naeris Nõgisto. Sõnad laulule tulid küllaltki juhuslikult: "Proovisin seal igasuguseid asju kartulikuhjast ja peedirõikast," lisas ta.

"Meie oma pead ei vaevanud nende stiilidega, me mängisime kõige erinevamates stiilides muusikat, aga see kõlas ikka nagu Ruja," sõnas Nõgisto ja tõi võrdluseks Led Zeppelini.

Plaadil olevad lood pärinevad 1985. ja 1986. aastast. Nõgisto jaoks on igavene dilemma Ruja loomeaastaid erinevateks perioodideks jagada. "Minu jaoks on see kõik üks protsess, aga läbi kogu Ruja muusikalise ajaloo on see suund olnud üks: see on originaalmuusika ja originaalselt mängitud," arutles muusik.

"Iga asi on omas ajas mõistetav. Loomulikult, kui me kuulame 50 aasta tagust salvestist nagu "Need ei vaata tagasi," ei saagi seal olla sellist saundi nagu 50 aastat hiljem. Samamoodi pole mõtet ülemasterdada The Beatlesi lugusid. Mitte et ma võrdleks siin Ruja The Beatlesiga, aga ma räägin sellest produktsioonitasemest ja võimalustest," selgitas Igor Garšnek.

"Kõik need 1980ndate võimalused tuli alles omandada ja õppida, sest kogu see tehnika, mis linnahalli korraga tuli, seda ei osanud keegi kasutada ju tegelikult. Trummisaund 1980ndate aastate alguses on ju lihtsalt rõve," nentis Nõgisto.  "Selleks kulus ikka aastaid aega kuniks see paika läks. Need kogemused tuli omandada töö käigus. Meil ei olnud Geroge Martinit võtta kusagilt – kõik tuli ise leiutada."

Tolleaegne koosseis moodustus Nõgisto sõnul ühe konkreetse lindistuse, "Sõbra käe" ümber. "Selleks ajaks oli (Urmas) Alender (Rein) Rannapiga lootusetult tülli läinud," meenutas Nõgisto, "Urmas tuli minu juurde ja ütles, et tal on vaja lindistada üks lugu, et kas sa teeksid seade." Lugu lindistades kohtas Nõgisto ka esimest korda Toomas Rulli, kes kõik kohe otse noodist ära mängis. Igor Garšnek meenutas aga, kuidas tema Alendrit oma bändi kutsus, kuid sattus siis ise hoopis Rujasse.

"Ootamatult hakkas Ruja loomingulist protsessi vedama hoopis Urmas. Aasta jooksul leidis oma pisikese Beethoveni üles," sõnas Nõgisto. Alendri laulud olid tema sõnul väga meloodilised ja ilusad. "Andsime omalt poolt nii palju juurde Igoriga, et see kõlas nagu Ruja. Tegime kolmekesi palju tööd, Igor, Urmas ja mina. Kui see plaat oleks omas ajas ilmunud, ta oleks täiesti okei plaat olnud, aga me läksime edasi, alustasime kohe suurema ambitsiooniga."

"Ka plaadi väljaandmine oli tol ajal nagu ta oli," rääkis Nõgisto. "Siin Eestis oli olukord natuke lihtsam kui kuskil Moskoovia maal, sest meil oli oma kvoot. Tegemist oli ka Gorbatšovi ajaga. Hakati vaatama rokkmuusikale kui kommertsartiklile, et seda annab müüa ja väga ei puksitud rokkplaate tagasi," kommenteeris Garšnek.