Kas sa mäletad oma karjääri algusaastaid?

Kui ma ETV-sse tööle tulin, anti meile kätte Saksa DV-s toodetud AK-d, kolme optikaga kitsasfilmi kaamerad. Nõuka must-valge SVEMA film oli väga viletsa kvaliteediga. Oli suur hõbeda puudus, sest seda kasutati sõjaväes palju - filmi tegemiseks ei jätkunud piisavalt, ehkki koguseliselt seda suurt polnudki vaja. Laboris koguti pärast filmi eetrisse minekut hõbe uuesti kokku. Algul monteeriti kogu filmilugu negatiivi peal, mis eetris positiiviks muudeti. Alles hiljem tuli ümberpööratav film. Montaaž oli praeguses Uudistemajas (tollases vanas Raadiomajas) seal, kuhu hiljem tuli söökla, täpsemalt praeguse söökla köögi poole peal.

Kes olid sinu toonased kolleegid?

Kui mina telemajja jõudsin, olid seal filmioperaatoritena tööl Jüri Koit, Hasso Vahi, Kalju Jõekalda, Tallinnfilmist oli üle tulnud Valdur Kanasaar. Anton Mutil, kes lõpetas esimese operaatorina Moskva kinoinstituudi, oli selleks ajaks juba kolm aastat telestaaži. Kuna ma olin fotograafiaga tegelenud, siis keegi soovitas, et mine proovi. Ma olin pärast Tallinna Elektromehhaanika Tehnikumi lõpetamist mõõdukomitees (hilisemas standarditekomitees) tööl, inspektorina kontrollisin mõõteriistade korrasolekut, alates termomeetritest kuni soojusmõõdikuteni. Lillekülas, kunagises Sireli tänavas, oli meie labor.

Telemehed olid tehtud mehed.

Kui me võttegrupiga kolhoosi või tehasesse läksime, siis ühest küljest oli see suur sündmus, teisalt ka veidi kardeti televisiooni. Kohe saabudes oli väike laud kaetud, koos alkoholiga muidugi. Kuna algusaastail ei olnud heli võimalik üles võtta, tehti tummfilmi, millele reporter-toimetaja, kes oli võttegrupi juht, diktori jaoks hiljem teksti kirjutas. Seega põhirõhk oli mõneti just filmioperaatoril.

Kuni 1965. aastani oli ETV nimeks Tallinna Televisioonistuudio, mille juht oli Leopold Piip. Ta oli tõeline juht, ainus telepealikest, kellest ma tagantjärgi tõsiselt lugu pean. Kõik uued inimesed võttis ta isiklikult tööle ja keda võttis, seda ka austas. Igatpidi härrasmees. Kaitses kõiki alluvaid, kui vaja oli. Eks meil oli ametis neidki, kes sõja ajal Saksa poolel teenisid. Piibu ajal käisime suviti kõik koos tellitud bussiga Pirital ujumas ja mujal Eestis matkamas.

Kui palju filmimaailm värvifilmi tulekuga muutus?

Värvifilm tuli umbes siis, kui me juba praeguse Gonsiori tänava majja kolisime. Kohe hakkas tsirkus peale. Üks filmipartii oli roheline, teine punane, kolmas lilla. Kes oli moonutatud tooniga materjalis süüdi? Ikka operaator. Varsti sain asjale pihta. Nii, kui uus partii tuli, võtsin sealt väikse jupi, proovisin järgi ja kui oli enam-vähem korralik, lasin seda suuremal hulgal laost välja kirjutada. Kes ei viitsinud katsetada, see jäi jänni. Tihti küsiti, kuidas Peebul korralik materjal välja tuleb, teistel aga mitte. Nii hakkasid reporterid mind isegi kompartei võtetele kaasa kutsuma. Parteiliikmetest operaatorid, neid polnud palju, läksid kaebama, kuidas tohib mittekommunisti neid üritusi filmima lasta. Eks neil olnud veel teinegi kadedus, varjatud põhjus: parteikongresside ja konverentside ning ülemnõukogu istungjärkude puhvetites oli müügil head ja paremat toidu- ning joogikraami, mida tavapoest kunagi ei saanud.

Kas oskaksid mõne aastate vältel juhtunud tööapsaka välja tuua?

Üks häbiväärsemaid apsakaid juhtus olümpiavõitja Erika Salumäe vastuvõtmisel Raekoja platsil. Olin just saanud esimese välismaise videokaamera. Vaatan materjali üle, ainult minu põlv on kaadris. Läbi kaamerasilma nägin pilti ilusti, aga ilmselt ei saanud ma päris õigesti aru, millal kaamera pilti salvestas ja millal seisis. Nii töötaski kaamera just sel ajal, kui ma enda meelest pausi pidasin. Õnneks olime telest kohal mitme operaatoriga, erinevates kohtades, nii et eetrisse jõudis kõik peaaegu kahjudeta. See on hea näide, et ka väga kogenud tegijal võib halbade asjaolude kokkulangemisel kõike juhtuda.

Kord läksime Rakverre võttele koos Mati Põldrega. Temal oli aku kaasas, minul aga maha ununenud. Meil olid tol ajal rasked tinaakud üle õla. Võtted toimusid ühel ja samal ajal. Nii tuli autoga kahe võttekoha vahel akusid transportida. Aga mõlemad võtted said tehtud.

Kas maale sõites olid tööolud keerulisemad?

Korduvalt sai Arne Kuusmanniga võttel käidud. Üsna pimedavõitu sigalas ulatus löga sageli peaaegu meeste säärikute ülemise ääreni. Säärikud olid laudavõtetel meil alati bussis kaasas. Prožektoreid metallist statiivi otsa üles panna ei saanud, panime need kuhu oskasime, betoonist aknalaudadele, osa sidusime laest allaulatuvate postide külge. Ei lugenud midagi, et reeglina külastasime eesrindlikke majandeid. Juhtus sedagi, et tuli kõrvutada head ja mahajäänud maisikasvatusega majandit. Andmed anti ministeeriumist. Maisi kõrgusel aga suurt vahet polnudki. Nii tuli ühte põldu filmida püsti seistes ja teist maapinnalt ülespoole. Tuli korralik saagikuse vahe sisse. Sigadus meie poolt muidugi, aga selline oli käsk.

Kuidas operaatoritel Kungla hotelli restorani ja baariga suhted olid?

Eks sai ikka käidud. Operaatorid tahtsid ju filmitud materjali üle kontrollida. Kui tulid võttelt, andsid filmi laborisse ilmutada ja siis oli vähemalt poolteist tundi pealesunnitud pausi. Mida muud teha, kui Kunglasse põigata, kus omad mehed ees ootasid. Kui materjal nähtud oli, siis läksime lolli peaga Kunglasse tagasi, reeglina juba alla baari. Eks väike "sabin" oli juba sees.

Mäletan, et kord, kui koos Hasso Vahiga tagasi läksime, istus laua taga Valdo Pant koos ühe raadiokolleegiga. Valdo kutsus meidki sinna. Äkki tulid kaks vene meest ja küsisid, kas nad tohivad ka seltskonda tulla. Mõne aja pärast pärisid, kes me oleme, väites, et nad ise on Leningradist komandeeringusse sõitnud aatomifüüsikud. Muudkui pärisid igasugu asju. Mul sai lõpuks mõõt täis ja küsisin neilt, milline see vee valem oligi. Selle peale "füüsikud" tõusid püsti ja lahkusid.

Kellega sa kolleegidest kõige paremini klappisid?

Kalju Jõekaldaga. Olime temaga nagu "särk ja p...e". Reporteritest sai kõige rohkem koos võttel käidud n-ö põllumeeste Arne Kuusmanni ja Mati Naruskiga. Sobisime ka Loit Rõuguga.

Sõitsime ükskord kahekesi Loidiga Pärnu lähedale kalurikolhoosi võttele. Mina olin roolis. Autoks oli lahtine GAZ-69. Töö oli juba valmis, kui äkki auto üles ütles. Töökojas selgus, et kardaan oli katki. Esimees otsustas siis, et nüüd pole midagi teha, lähme Ruhnu puhkama. Temal oli niikuinii vaja oma sealseid valdusi kontrollima minna. Järgmisel hommikul ütles ta mulle kai peal, et ole hea, tõsta see kohver mootorpaati. Üritasin kohvrit tõsta, aga see oli nagu telliseid täis. Jõudsin siis kahe käega kohvri kuidagi paadini vedada. Kohe, kui sõitma hakkasime, selgus, et kohver oli viinapudeleid täis. Sõit pidi kestma kaheksa tundi. Mõne tunni pärast keerasin kajutisse magama, palvega, et enne randumist aetakse mind üles ja saaksin ilusti saarele jõudmise üles võtta.

Kohale jõudes pani esimees meid ühte tühja kalurimajja ilusti elama, võttis osa viinapudeleid mõlema kaenla alla ja läks kohalikke kalureid külastama. Ruhnu oli tol ajal imeliselt kaunis saar. Suured kuused, mille 1967. aasta augustimaru juurtega maa seest välja kiskus, olid veel ilusti püsti. Filmisin kõik selle ilu üles. Ka kuulsa puukiriku. Kuulasime vanima elusoleva abrukalase meenutusi ajast, mil saareelanikud end Rootsi alamateks pakkusid. Lõpuks tuli Eestiga leppida. Kohalikus poes olid müügil ainult konservid ja küpsised. Vormileivaga varustas kohalikke saarel asunud piirivalvekordoni küpsetusahi. Meile toodi söögiks leiba ja angerjaid. Tegime siis ikka ja jälle angerjasuppi. Sedasi nädal aega. Angerjas on väga rasvane kala, meil aga peale soola mingeid teisi maitseaineid ei olnud. Tuli viina vahele võtta, et angerjas alla läheks. Lõpuks sai mõlemast nii villand, et hakkasime mängima lusikamängu, kus võistlesime selle üle, et kes lusikaga angerjatüki kaugemale suudab heita, see ei pea järgmist lonksu viina võtma. Loidi idee, aga minu võit.

Mandrile tagasi jõudes anti meile veoauto koos juhiga, kes meid trossi otsas Tallinna vedas. Pidevalt pidurdades hakkas autol veel difrist (diferentsiaalist – toim) õli lekkima, nii et pealinna jõudes olid meil õlist kriimud näos.

Kas mõnel sinu filmitud materjalil keelati ka eetrisse jõudmine ära?

Mulle meenub seoses sellega väljasõit koos Ervin Martinsoniga. Paljud telemaja inimesed kahtlustasid teda sidemetes KGB-ga. Sõitsime kella kuueks hommikul koos kohaliku kalurikolhoosi esimehega Dirhami sadamasse, et kaluripaadiga merele minna. Ei mäletagi täpselt, mida me filmima pidime. Ilmselt võrkude väljatoomist. Piirivalve võttis meid aga kohe pärast väljasõitu kinni ja viis Haapsallu. Süüdistus oli, et merelt oleksime saanud filmida Nõukogude Liidu kangelase Kozlovi nimelist piirivalvekordoni. See oli aga salastatud. Kolhoosi esimees väitis pagunikandjatele vastu, et see kordon pole ammu enam mingi saladus. Selle peale lasi esimees kodust Inglise Admimaliteedi poolt välja antud merede atlase tuua, kus olid laevadel mere peal tekkida võivate hädaolukordade tarvis väljatoodud pildid kogu Euroopa rannikust. Kozlovi kordon oli ka ilusti merelt üles võetuna ühel pildil olemas. Pärast selgus, et selle ajaga jõuti juba anda häire kuni Leningradini välja. Saime vabaks ja jõudsime merele otse Haapsalust kell üks päeval. Olime Martinsoniga igaks juhuks kajutis varjus, et sadamast väljasõitu valvanud piirivalvele enam mitte silma jääda.

Mis keeldudesse puutub, siis kas sa tead, miks ei tohtinud mai- ja oktoobripühade ajal Võidu väljaku tribüünil seisnud partei- ja valitsusjuhte otse tribüüni ees kaadrisse võtta? Lihtsalt seetõttu, et teatud nurga all oleks pildi ülemisele servale jäänud kiri "Vene Draama...". (viidates Vene Draamateatri sildile – toim) Kõlab kui anekdoot, aga niisugune juhtnöör oli tõepoolest tele- ja kinomeestele antud. Seepärast olidki kaamerad, mis tribüüni võtsid, paigutatud kaugemale, teisele poole üle väljaku sammunud demonstrante. Parema pildi saamiseks kompartei esimesest sekretärist ja tema kaaskonnast tuli kaameraga sisse suumida.

Kas sina nõukogude ajal välismaale pääsesid?

Esimene reis oli 1960-ndate teisel poolel Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Siis jõudis eetrisse ajalooline saatesari "Täna 25 aastat tagasi". See algas paraja puändiga. Kogu seltskond, toimetaja Aare Tiisväli, Jelena Tšaplõgina, režissöör Mai Uus ja mina operaatorina, sõitsime rongiga Moskvasse ja sealt Bresti piiripunkti. Kes rongile ei jõudnud, oli Valdo Pant. Kõigil oli närv sees, et mis nüüd saab. Komandeering oli vormistatud, väljasõiduload samuti, ei saanud ju asja pooleli ka jätta, ehkki ilma Pandita oleks kogu sõit sisuliselt mõttetu. Brestis vahetati rongil juba rattad ära ja hakkasime Varssavi poole liikuma. Äkki läheb kupee uks lahti ja Pant hüüab naerunäoga: "Näe, igal pool saab neid eestlasi ka eest leida!". Ta oli väsinuna rongi väljasõidu Tallinnast sisse maganud ja seejärel kuidagi lennupiletid hankinud ning viimasel minutil Bresti jõudnud.

Poola-Saksa piiri lähedal filmisime Pandiga väikse loo Gliwicest, kus 31. augustil 1939 korraldas Saksamaa oma Poola mundrisse riietatud sõduritega rünnaku Gleiwitzi raadiojaamale ja saatis sellest eetrisse sõnumi, mis sai Saksamaale ettekäändeks järgmisel päeval Poolat rünnata. Sellest sai alguse Teine maailmasõda.

Berliini pidime hotellis ootama pool tundi lubatud transporti. Kui sõiduk lõpuks saabus, ei hoidnud Pant end tagasi ja poetas nagu muuseas saksa keeles, et vaadake, see ongi see saksa täpsus siis. Edaspidi ei jäänud väikebuss kunagi hiljaks.

Tšehhoslovakkias sai käidud mõni aasta pärast 1968. aasta sündmusi. Läksime sinna Kesktelevisiooni ülesandel. Gruppi juhtis telejuht Piip, veel olid seal Jüri Lott, Jelena Tšaplõgina, Ivi Kreen. Elasime Prahas Doonau ääres ankrus olnud laeval. Piip oli mingis uhkemas hotellis, kuhu meid ikka külla kutsus. Seal oli ainukene kord, kui ta minu käest nelja silma all küsis, kas ma parteisse astuda ei tahaks. Vastasin tüüplausega nagu paljud teisedki: "Ma ei ole veel selleks küps". Pärast pausi lisasin: "Saaksin naise käest sellise koosa ...". Piip hakkas ka ise selle peale laialt naerma. Seegi on asi, mis tema vastu austust tekitas.

Keda pidasid oma teleaastate jooksul kõige suuremaks naljameheks?

Vähe on teles olnud neid, kes naljast lugu pole pidanud. Paari tuntud inimest siiski oli, kes teiste naljadele absoluutselt pihta ei saanud. Aga see ei seganud neid omas ametis profid olemast. Hinnatud anektoodivestjaid jagus peaaegu igasse toimetusse. Parimad olid minu meelest helimehed Lembit Hõbemägi ja Henn Liiva.

Meenub ka selline fotomees, kelle nime ma ei mäleta, aga keda kutsuti kolleegide seas Muinasmaaks. Kui ta veidike võtnud oli, siis rääkis alati kõigiga luulevormis. Päris kenad riimid kukkusid välja. Aga pikalt teda teles ei peetud.

Teine naljamees, kes vahel ka üle piiri läks, oli Tallinna Televisioonistuudio aastail helitehnik Ernst Veber. Mäletan, ta kippus vanas raadiomajas naiste WC-s elektripirne välja keerama. Lisaks vahetas ta ruudukujulised WC-paberi lehekesed (tänapäevaseid pehmeid ja õhukesi tualettpaberi rulle siis ei tuntud) masinakirjutajate büroos kasutatava kopeerpaberi vastu välja. Viimane teadagi määris päris hullusti mitte üksnes kasutaja sõrmi ...