Kuidas iseloomustaksid teleoperaatorina töötamise algusaastaid?

1970-ndate esimesel poolel oli Eesti Televisiooni kuldaeg. Sai töötada koos selliste telekorüfeedega nagu Valdo Pant, Rein Karemäe ja Hardi Tiidus. Nüüd saadakse teletäheks lihtsalt, siis oli ikka annet ja tööd vaja. Oma tegemisi kokku võttes võiksin öelda, et olen käinud lehmalaudast presidendilossini välja. Ja kui palju uusi teretuttavaid olen tänu teletööle saanud! Senini tuleb mõni mees bussis ligi ja teretab. Mina mõtlen, et kes ta olla võiks. Küsin: "Kus sa nüüd töötad?". Tema vastu: "Ikka vanas kohas." Lõpuks võtan südame rindu ja uurin: "Kuule, ütle, kes sa oled?" Ükskord selgus, et tutvus polnudki mitte teletööga seotud, vaid olime kunagi ühes majas elanud.

Teletöö oli toona midagi erilist.

Kindlasti, aga ega see palgas ei kajastunud. Peale tele töötasin veel Tartu maantee tapeedipoes ja juhendasin tänu muusikakoolis käimisele Tselluloosi klubis orkestrit.

Kord juhtus nii, et võtsin hommikul üles ühe saatelõigu Ervin Abeli ja Sulev Nõmmikuga ja siis panin kohe edasi tapeedipoodi. Sinna juhtus mõne tunni pärast tulema ka Ervin Abel. Mina lükkasin laoruumist tapeedirullidega käru müügisaali. Abel jäi mind pikalt vaatama. Mina läksin ta juurde ja pärisin: "Kas on mingi mure?". Tema küsis kohe vastu: "Kas said sule sappa?". Selgitasin olukorra ära ja pärast, kui Ervini abikaasa Asta oli ka poodi jõudnud, said nad poe tagaruumist parimad tapeedid välja valida.

Eino Baskin viskas kokkusaamisel alati mingi naljakillu. Eriti on mulle meeldinud tema ütlemine, et "Kui kiitma hakkavad, siis ilmselt tahavad raha laenata ..." Olen seda isegi Austraalia eestlastele edasi rääkinud.

Kas sul õnnestus Valdo Pandiga koos töötada?

Muude saadete kõrval tegime ka "Laupäeva õhtut lauluga". Mina panin kokku muusikalise osa, tema kirjutas teksti. Olen Tallinna Muusikakoolis õppinud trompetit ja dirigeerimist ning lõin ka professionaalsetest pillimeestest väikese orkestri "Truba ja Duurid". Solistideks olid Heli Lääts, Georg Ots, Kalmer Tennosaar. 1973. aasta viimasel päeval jõudis ekraanile Pandi stsenaariumi järgi režissöör Vello Suuroja tehtud pooletunnine muusikafilm "Vana valss", kus peategelaseks oli meie orkester.

Tihtipeale koos võttegrupiga saatetegemiselt tagasi sõites – eks oli veidi kangemat ka pruugitud – hakkasime bussis laulma. Vahel sai mõni operetijupp üles võetud ja kui see jäi pooleli, siis ütles igapidi geniaalne Pant, et "kõike tuleb teha põhjalikult" ning laulis loo lõpuni. Juhtus isegi nii, et buss juba seisis telemaja ukse ees, enne, kui ta laulu lõpetada jõudis. Väga musikaalne mees oli!

Pant olevat olnud ka väga leidlik ja hea huumorimeelega inimene.

Igal juhul! Pant rääkis mulle kord Kunglas ka seda lugu, kuidas ta Moskvas marssal Žukovit intervjueerimas oli käinud. Jõudsid kohale ja siis selgus, et Teise maailmasõja ühe suurema väejuhi tervis polnud siiski nii hea, et intervjuud anda, aga vestlusega oli mees nõus. Pant ja võttegrupp, Žukov ja tema polkovnikust adjutant istusid laua taha. Pant esitas mitmeid küsimusi sõja kohta ja püüdis vastused meelde jätta. Eelmisel päeval oli aga Tallinnas kellegi juubel olnud ja Pandil oli vastupandamatu soov pead parandada. Laua keskel kandikul seisis pudel head konjakit koos pitsidega. Lõpuks võttis Pant julguse kokku, avas pudeli ja kallas kergelt väriseva käega kõigepealt marssalile pitsitäie, ise kommenteerides: "Reamehel võtab marssalile pitsitäit valades alati käe värisema."

Ja mäletad, kui ma sulle – vist 2013. aasta lõpus – kunagise Kungla hotelli (hiljem Reval Park Hotel) vastuvõturuumi ja kohviku lammutamise päeval intervjuud andsin. Sa kutsusid Mati Talvikut, aga ta ei saanud tulla, saatis mind. Ma seal meenutasin Pandi kuulsat lauset, et peab ikka telemaja ja Kungla vahele tunneli ehitama.

Sa vist ise suur napsumees olnud ei ole.

Ei olnud tõesti. Aga mäletan üht seika seoses venna sünnipäevaga, mis on 22. juunil. Järgmisel hommikul pärast tähistamist tuli minna Kadriorgu üles võtma Arnold Rüütli intervjuud. Kuna teadsin, et Rüütel alati kõiki võttegrupi liikmeid kuni valgustajateni välja viisakalt kättpidi teretab, pidin enne telemajja jõudmist jooma ära liitri keefirit, et alkoholi lõhna tunda poleks.

Operaatoril tuleb kõiki saateid teha – keegi ju ei küsi, kas sulle sisu meeldib või kas sa teemat valdad.

Eks ta nii ole. Näiteks koos kuue operaatoriga sai käidud Moskva olümpiamängudel 1980. aasta suvel. Eestlased olid seal eriti hinnatud. Tegime kergejõustiku ülekandeid. Mina olin hüpete peal: kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe. Jaak Uudmäe kullahüpe oli ka minu näidatud.

Juhtoperaator oli aga Moskvast. Asi oli selles, et venelased olid profid jalgpalli ja jäähoki näitamisel, aga kergejõustik oli neile suhteliselt võõras ala. Kord küsis juhtoperaator minult nelja silma all: "Kuule, ütle, miks nad kolm korda hüppavad? Kas tulemused liidetakse kokku?".

Teise loo rääkis kolleeg Ants Uus, kes näitas 10 000 meetri jooksu. See on 25 staadioniringi. Režiipuldis istus nooruke tütarlaps ja küsis alatasa kõrvaklappide kaudu Antsult, et mitu ringi veel jäänud on. Ants vastas: "Seitse." Natukese aja pärast päris ta jälle sama asja. Ants vaatas uuesti tablood ja ütles: "Kaks." Tüdruk olevat pärast teistele seletanud, et küll need Eesti poisid ikka kõvad mehed –teevad tööd ja samal ajal loevad ringe.

Kas sa tundsid end kõige paremini ikkagi muusikaülekandeid tehes?

Töötasin pärast Tallinna muusikakooli lõpetamist Tapa muusikakoolis muusikaõpetajana. 24-aastaselt võeti mind aega teenima. Kolme aasta pärast kohtasin Tallinnas minust aasta nooremat koolivenda Eri Klassi, kellelt kuulsin, et telesse otsitakse operaatoreid. Kui Eri hiljem telemajja sattus, siis küsis ikka teiste operaatorite kuuldes: "Kuidas minu õpilasel ka läheb?". Algul olin muidugi täiesti "roheline", aga muusika jälle aitas.

Enne sümfooniaorkestri kontserdi ülekannet tulid kolleegid küsima pillide kohta: "Režissöör ütleb, et võta oboe sisse, milline see oboe on?". Tegin neile kõik pillid üksipulgi selgeks. Tihti palus režissöör pärast salvestuse lõppu veerand tundi katteplaane (katteplaan ilmestab eetris kõlavat teksti või aitab äkilisi tekstilõikeid varjata – toim) võtta. Ise läks minema. Siis olenes kõik operaatori professionaalsusest ehk intelligentsist ja salvestuse ajal kõrva jäänust. Ega ilmaasjata hoia teleoperaatorid kõrvaklappe peas nii, et ühe kõrvaga kuulevad, mida režissöör ütleb ja teise klapi lükkavad saates toimuva fikseerimiseks kõrva pealt eemale.

Nõukaajal kuulsin ükskord, kuidas üks kõrge linnaametnik oma jutus rahvale selgelt valetas. Läksin pärast salvestust talle garderoobi järele ja küsisin sama küsimuse uuesti. Ütlesin, et ei pannud tema vastust tähele. Mulle vastas mees juba ausalt, kuidas asjad tegelikult on. Muigasin see peale, aga ei hakanud teda torkima.

Kes režissööridest kõige enam teleoperaatorite tööd hindas?

Esimesena tuleb muidugi meelde Virve Koppel, kes tegi palju saateid koos Rein Karemäega. Väga südamlik ja tark naine. Muusikasaadetes olid hinnatud Elmo Lööve ja Jüri Tallinn.

Kas mõne saatejuhiga läks vahel ka n-ö ütlemiseks?

Eks määravaks saab inimese enesehinnang ehk ego. Sa võid vaatajate silmis väga hinnatud olla, aga kolleegidega, eriti operaatorite, helimeeste ja valgustajatega suheldes ilmneb saatejuhi tõeline loomus. Mõnelgi tuntud mehel lõi stuudios saateks valmistudes vahel välja soov käsutada. Kõik oleneb ju hääletoonist, sa võid paluda või siis käskida midagi ümber paigutada. Ja seda, kus istub intervjueerija, kus külalised, otsustab ikka operaator või režissöör, mitte saatejuht. Staažikamad operaatorid panid käsutaja, olgu ta kui mainekas tahes, alati sõnaosavalt paika, nii et teletäht kohe oma tooni muutis. Juhtus sedagi, et pärast saadet kutsus "patustaja": "Tule, lähme, teeme kohvikus 50!". Seal lepiti ilusti ära.

Sa ei jää oma suhtlusoskustelt saatejuhtidele alla. On sellest ka teletöös kasu olnud?

Tuleb meelde, kui 1960-ndate lõpul tuli mingil riiklikul tähtpäeval Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp oma kõnet salvestama. Saate kunstnik oli tema kõrvale vasakule pannud Nõukogude Liidu ja paremale ENSV lipu. Kohal olid kõik telemaja ülemused. Vaadati, et esineja näeb kahe lipu vahel üsna totter välja. Kellelgi polnud aga julgust seda Müürisepale ütlema, veel vähem ühte lippu ära võtma minna. Minu stuudiokaamera seisis talle kõige lähemal. Võtsin siis ennast kokku ja läksin tema laua juurde: "Seltsimees Müürisepp, te istute siin kahe lipu vahel, telepilt ei paista nii kõige parem välja. Ma tahaksin, et te ikka soliidne välja näeksite." Müürisepp tõstis Nõukogude Liidu lipu kõrvale ja uuris, kas nii on parem. Vastasin, et on küll. Üleval režiipuldis kõik ohkasid kergendatult.

Teine lugu meenub seoses 19. parteikongressiga Moskvas. Paljud mäletavad, kuidas rahvas lauluväljakul 1988. aastal meie delegaate teele saatis. Indrek Toome muretses Madis Salumile ja mulle sissepääsuload Kongresside Paleesse. Kontroll oli seal eriti võimas. Lasti kaamera salvestusrežiimi lülitada, et saaks vaadata, kas pilt on ikka ees. Fuajees võisime olla, aga saali minna ei tohtinud. Ometi oleks vaja meie delegatsioon pilti saada. Näen kuidas kesktelevisiooni operaator läheb saali. Mõne aja pärast läksin ka mina ukse ees seisnud KGB-mehe juurde ja ütlesin vene keeles vaid kaks sõna: "Kolmkümmend sekundit". Saingi sisse. Gorbatšov pidas kõnet. Ega mina ei teadnud, et kümnendast reast ettepoole minna oli rangelt keelatud. Õnneks ega ma seal kaua ei olnud. Pärast seda läksime Salumiga tualetti. Tal tuli ootamatult idee, kuidas telemaja videomonteerijaid lõbustada. Lasin kaamera sisse lülitada. Salum kaadris: "Näete, seal vasakul käivad poliitbüroo liikmed, paremal aga ülejäänud kongressi delegaadid." Samal ajal tualetis töötanud koristaja ilmselt nägi ja kuulis, et välismaalased filmivad. Järgmisel päeval tuli üks hallis ülikonnas mees minu juurde ja küsis, kas ma eile tualetis käisin. Vastasin: "Ma käin iga päev tualetis." Ta uuris, kas käisin seal kaameraga. Ütlesin: "Muidugi! Kas te teate mitukümmend tuhat valuutadollarit see Jaapani videokaamera maksab? Kuhu ma ta jätma pidin?". Mees jäi vastusega õnneks rahule. Järgmine kord palusin saali ukse ees seisnud KGB-lasel kaamerat valvata, kui tualetti läksin.

Teisel päeval õnnestus Madisel Kremli õues Gorbatšov kaamera ette saada. Aga mul oli kassett juba täis. Salum sai asjast aru, hakkas peasekretärile esitama vähetähtsaid küsimusi. Mina asetasin KGB meeste üllatuseks kaamera maha ja panin jooksu umbes 50 meetrit eemal Kremli hoovi peal seisnud telebussi poole jooksu, et võtta uus kassett. Ihukaitse ei tahtnud mind tagasi jõudes hästi enam peasekretäri ligi lasta. Ikkagi kahtlane käitumine. Umbes minut aega kaamera seisis. Aga harukordne intervjuu läks tänu lennuühendusele veel samal päeval ETV eetrisse.

Madis elas elu lõpuaastail Hiiumaal. Suhtlesime ikka telefoni teel. Kui ta mullu insuldi sai, siis tema abikaasa helistas haiglast mulle ja andis mobiili Madisele üle. Rääkis paari lausega oma tervisest ja siis ütles: "Nägid, meie sõber lahkus ..." Gorbatšov suri mullu kaks ja pool kuud enne Salumit.

Ma ei saa küsimata jätta: miks sind telemajas rohkem hoopis Valgu Kustina tuntakse?

Vaata, ega ma isegi mäleta, kes või mis mind Tallinna 2. keskkoolis ehk reaalkoolis Kustiks kutsuma hakkas. Asi oli selles, et meie klassis oli päris mitu Ennu-nimelist poissi.

Meil oli selle kooli esimene segaklass. Aasta varem, 1955. aastal lõpetas viimane poisteklass, kus õppisid ka telepealik Enn Anupõld ja Andres "Kim" Vihalem. Kunagi juhtus isegi nii, et Pant oleks kogemata oma saate lõputiitritesse mind Kusti Valguna kirja pannud. Toimetaja parandas ära. Võib-olla ongi parem Kusti olla.

1960-ndate alguses küsis sõjaväes üks ohvitser kolm korda minu eesnime ja hiljem kuulsin, kui ta teisele ohvitserile ütles: "Ma teadsin, et hiinlastel on lühikesed, kahe tähega, nimed, aga et eestlastel võib nimi olla vaid ühetäheline, seda polnud ma kuulnud".