"Ma olin kuueaastane, kui perega oma praegusesse koju kolisime ja mäletan ülihästi sedasama kööki, milles loomulikult oli puupliit. Kui hommikuti ärkasin, siis tuli pragises pliidi all ja pühapäeval küpsetas ema saia – nende lõhnade peale ma ärkasin," meenutas Virkus, kes Vikerraadio "Päevatee" pikas intervjuus rääkis nii oma lapsepõlvest, perekonnast kui ka töönädalast.

Nädala esimene pool, ja eriti just kolmapäev, on Virkuse jaoks kokkamist ja toitude pildistamist täis tööpäevad, kuid laupäeva pärastlõunati veedab naine tõelist kvaliteetaega.

"Siis ma kas kuulangi Vikerraadiot ja koristan mõnda kapisahtlit või askeldan aias – vaatan oma lillekesi, kastan ja rohin. Teinekord aga loen raamatut või lähme mehega jalutama nii, et saan oma sammud täis astuda," rääkis Virkus. Ta lisas, et vahel valmistub ta laupäeviti ka külaliste vastuvõtuks, kuid külalised ei käi sugugi igal nädalavahetusel.

Tallinna 21. koolis süvendatult muusikat ja keemiat õppinud Virkusest pidi lapsepõlve unistustes saama hoopiski arst, kuid üks nõme põhjus ei lasknud tal Tartusse minna.

"Ma ei tahtnud ühikas elada – on ju naiivne põhjus. Ja nii ei läinud ma isegi katsetele," tunnistas naine. Erialase hariduse sai ta hoopis Tallinna Polütehnilisest Instituudist, kus asus õppima toiduainete keemiat.

Retseptide ja toidukatsetutuste juurde jõudis Virkus juba koolipõlves.

"Korjasin ja kirjutasin retsepte välja nii Burdast kui ka telesaatest "Vaata kööki", kust iganes aga õnnestus midagi leida. Ja mulle meeldis katsetada, uued asjad on siiani minu jaoks tegelikult täitsa sütitatavad. Ma ei saa enne rahu, ma pean selle läbi tegema," kinnitas ta.

Idee ise kokaraamatut teha tuli juhuslikult, kuid ühe tõuke selleks andis teadmine, et nõukogude Eestis värvipiltidega kokaraamatuid ei olnud.

"Meil olid tollal küll väga vahvad raamatud, kuid äärmisel juhul olid neis vaid keskel paar värvilist lehekülge mõne uduse pildiga, see oli kõik," meenutas Virkus, kes töötas 25 aastat Ajakirjade Kirjastuses ning kelle eestvõttel hakkas ilmuma retseptivihik Pereköök ja sündis raamat "Eesti perenaise 100 rooga".

"Kogusime raamatusse kahe ajakirja – Eesti Naine, Pere ja Kodu – parimad retseptid, tõime kõvakaanelisena jõuluks raamatuletile ja see müüs uskumatult hästi. Kevadeks tegime siis juba uue koogiraamatu ja nii see asi käima läks."

Ilusatest kokaraamatutest rääkides meenub Virkusele siiski veel üks 1983. aastal avaldatud Elle Tikerpäe kaunite illustratsioonide ja Salme Masso loodud retseptidega "Laste kokaraamat".

"See oli üks mu suuri lemmikuid," mäletab juba lapsena küpsetamisest vaimustunud retseptikunstnik.

Kokaraamatu suurim väärtus on Virkuse jaoks usaldusväärsus. "Minu jaoks loob kindluse tegija fotodega raamat ja teadmine, et paberile pandud retsept tuleb tõesti ka välja," tõdes naine.

Hoolimata sellest, et köögis on kuum pliit ja teravad noad, julgustab Virkus söögitegemisse kaasama ka väikseid lapsi.

"Olen juba kaks ja pool aastat vanaema rolli nautinud ja selline koostegemine on nii tore. Kinkisime lapselapsele sünnipäevaks ka mänguköögi, Soomest tõin talle heegeldatud koogikesi ning muid toidutegemisega seotud mänguasju – nii me mängime koos, kokkame praemuna ja katame mänguloomadele lauda. Ja mul on nii hea meel, et mul on nüüd aega seda kõike temaga teha, teda õpetada ja koos neid asju proovida. Mis sest, et lõpuks on kõik jahune või mida iganes. Aga nüüd on mul aega ju isegi koristada."