"Me laenasime selle nime kadunud Liisi Ojamaa sõnavarast, kes põlglikult kutsus inimesi, kes rongis, kõplad kaasas, kuskile lähevad igal suvel, igal kevadel, igal sügisel, kõplahõimlasteks," selgitas Urtabajev.

Urtabajev nentis, et kuigi nad olid nooremana aiapidamise suhtes pisut pelglikud, on sellest tänaseks tore tegemine saanud. "Äkitselt oleme saanud inimesteks, keda me ei sallinud."

Aiapidamise teeb nende sõnul toredaks viljade valmimine. "See hetk, kui vili valmib, tuleb tohutu dopamiinilaks – ma sain midagi oma kätega ära tehtud," märkis Hebo Rahman.

Tänavune kuiv suvi on kõplahõimlaste sõnul aiapidamisele oma jälje jätnud ning paljud mulda pandud seemned hakkasid väga hilja idanema. "Kartsime, et asi lõppeb isegi sellega, et isegi kartuleid ei saa, aga need nüüd lõpuks on tulnud siiski."

Kõplahõimlaste sõnul on aiapidamine eelkõige tore tegevus. "Lõoke lõõritab, oled õues, liigud. See tundub kuidagi ebaloomulik, et sa lähed ja maksad jõusaali eest mingi summa, siis sa oled toas mingis kahtlases higihaisus. Sa lähed välja ja saad võib-olla pärast seda juurikat süüa, kui sul tuleb midagi välja. See on üldisem toredam tunne," lausus Urtabajev.