"Olen võtnud eesmärgiks, et südamega toimetamine ja teatud uue õe naiivsus püsiks kõik need järgnevad kümned aastad kuni pensionini välja," sõnas Avandi, kuid lisas, et kuna meditsiinivaldkonnas on kogu aeg inimesi puudu, on ületöötamine ja läbipõlemine kerged tulema.

"Tahetakse, et teeksin rohkem vahetusi, aga selleks, et mu küünal ei põleks liigselt ära, pean end teadlikult hoidma ja kaljukindlalt "ei" ütlema. Sest mina olen oluline, mu pere on oluline, mu puhkus on oluline — nii saan ma tulla ja inimeste eest piisavalt empaatiliselt hoolitseda," rääkis ja lisas, et ületöötanud arste, õdesid ja hooldajaid on palju ning see on loomulik, et nad on pahased ja väsinud.

Kõrgkooli cum laude lõpetanud Liis-Katrin püüab pigem käia vähem tööl kui üle töötada: "Ma tean, kes ma olen, mida tahan ja mis viib milleni —  mul on palju anda, kui ma saan puhata."

Värske õde kinnitas, et töömõtetega ta koju ei lähe, kuigi osakonnas muretseb ta haigete pärast väga. "Olen väga avali, aga oskan end kinni panna," selgitas ta.

Saatejuht Piret Kooli küsimusele öelda õnne, heaolu ja ilusa elu retsept, vastas Liis-Katrin, et ta magab palju ja hästi, talle meeldib veeta aega perega, aga ka üksinda ning raamatuid lugeda. "Lihtsad asjad — puhkus, uni, töö ja pere — peavad olema võrdsetes doosides, et miski ei läheks tasakaalust välja."

Liis-Katrin Avandi muutub aga pahaseks, kui õdedesse ei suhtuta austusega. Tema hinnangul pole õed kellegi käepikendus, vaid iseseisvad tervishoiutöötajad: "Ma tahan väga kiita õdesid — haritud, tarku, ise- ja kaasamõtlevaid õdesid, ilma kelleta ei saaks arstid tööd teha. Ja vastupidi."

Arusaamatu jauramine maskide ümber

Liis-Katrin sai reaalsed õekogemused koroonapandeemia ajal Pärnu haiglas, kus praegugi töötab. "Töökäsi oli puudu ja nii meid kohe ka haiglasse visati ilma praktilise kogemuseta. Nii me seal haiglas kasvasime."

Koroona ajast meenutas ta, et kõige veidram asi, mida polnud lihtne mõista, oli maskide kandmise üle jauramine.

"Me oleme praegu ka maskides opiplokis. Tinapõlled ees, maskid, steriilsed kitlid, kindad, mütsid — mis mõttes ei saa hingata või jääb ajus hapnikku puudu ja lähen lolliks? Arstid ja õed peaksid siis puhta lollid olema," imestas ta tollal laialt levinud maski kandmise hädaldamise üle.

"Kõik see trall oli naeruväärne selle kõrval, et inimesed surevad su käes, arstid teevad oma parima ja siis räägiti veel, et patsiente polegi haiglas, et need on näitlejad. Minu tuttavad näitlejad küsisid, et miks meile pole antud ühtki rolli, et pidi kõvasti raha sisse tulema," jagas ta oma tollast hämmingut ning levinud valeinfot.

Ämmaemandaks ei saanud

Tegelikult algas Liis-Katrini medkooli tee juba 22 aastat tagasi, kui ta asus Tartu meditsiinikoolis ämmaemandust õppima. Teisel kursusel katkestas ta aga õpingud. "See polnud päris see, mida tahtsin. Ja tundsin, et olen noor, pole ise sünnitanud ja mul pole midagi anda seal lapsi sünnitavate naiste maailmas. Tahtsin ruttu ära, et vist ise mitte nii kiiresti suureks saada," meenutas naine tollaseid tundeid.

Elu viis ta edasi Tallinna Ülikooli koreograafiat õppima. "Läksin tuttavale rajale," tunnistas ta. Järgnesid tantsu-aastad, kuid meditsiin ei ununenud.

"See kripeldus meditsiinivaldkonna suunas on mus kogu aeg olemas olnud. Ma pole seda rada lasknud rohtu kasvada, olen end hoidnud teemas."

Praegu tunneb Liis-Katrin, et on heas kohas, kus tema erialane parim "mina" väljendub kõige enam.