Te olete juba Eestis esinenud, viimati 2013. aastal. Kas teile meenub midagi sellest kümne aasta tagusest esinemisest või Eesti külastamisest?

Me reisime väga palju ja vahel on raske meenutada kõiki kohti, mida me külastanud oleme. Ma tean, et Eesti on Balti riik, kus on toredad inimesed. Eelmine kord nautisime väga seal esinemist. Kümme aastat on aga pikk aeg! Oleme vahepeal jõudnud kolm või neli korda maailmas ringi tuuritada, nii et ma kahjuks palju Eesti külastamisest ei mäleta.

Miks te otsustasite Eestisse uuesti esinema tulla?

Meie ei tee otsust, kus me mängime, meie fännid teevad selle meie eest ja nemad on tahtnud Scorpionsi uuesti näha. Meie ei tea täpselt, kuidas meie uut muusikat esinevates riikides vastu võetakse, kasvõi meie viimast albumit "Rock Believer". Vanasti oli lihtsamini arusaadav, kui kuulus sa igas riigis oled, tuli ainult albumi müüginumbreid vaadata. Enam ei ole albumite müümine kõige suurem edu näitaja, nüüd on selleks Spotify ja teiste voogedastusplatvormide kuulamisnumbrid. Me usaldame oma mänedžere, nad viivad meid õigete inimesteni.

Scorpions on aktiivselt tegutsenud juba 56 aastat. Selle aja jooksul on bändis mitu liiget vahetunud, kuid teie olete asutajaliikmena algusest peale Scorpionsis musitseerinud. Kas ka teil on olnud vahepeal perioode, kus olete bändi tegemisest väsinud?

Ei, sest minu unistus oli muusikat teha. Ta tahtsin juba noorena kitarri mängima õppida ja minu iidolid olid Elvis Presley, Chuck Berry ja Little Richard. Külastasin nende kontserte ja sain üsna kiirelt aru, et ma ei taha kitarri üksinda mängida.

Ma mängisin noorena ka jalgpalli – olin spordiala suur fänn! Kui aga The Beatles ja Rolling Stones tuntuks said, siis mõtlesin, et see on täpselt see, mida minagi teha sooviksin. Tahtsin minna koos nelja-viie sõbraga maailmaturneele ja külastada erinevaid riike, kus saaksin rahvale esineda. Arvan, et kui sul on õige sünergia ja hea läbisaamine inimestega, kellega koos muusikat mängid, siis parim asi maailmas on ringi tuuritada, nendega koos esineda ja tuua rahvas läbi rokkmuusika kokku.

Muide, inimeste kokkutoomine läbi muusika oli toona sakslastele eriti tähtis, sest sakslasi seostati eelkõige sõdadega. Meie muusika sõnum oli aga jagada inimestega armastust, rahu ja rock'n'roll'i. See sõnum on tänapäevani samaks jäänud.

Kas käimasoleva Ukraina sõja valguses kahetsete, et olete Venemaal kontserte andnud? Näiteks astusite 2007. aastal üles Kremlis.

Ei. See oli õige otsus. Venemaal elavad inimesed ei ole sõja eestvedajad. Nemad soovivad ka rahus elada. Venelased on meie kontsertidele samamoodi oodatud nagu ukrainlased. Sõjaga seotud otsuseid teeb keegi teine.

Mul on ka venelannast abikaasa, kellega me saame väga hästi läbi ja nõustume, et seisame rahu eest.

Teil on fänne üle kogu maailma. Kas te oskaksite jagada mõnda erakordset lugu, mis teil fännidega seoses meenub?

Ma arvan, et intervjuu aeg ei ole piisavalt pikk, et sellest rääkida. Kui keegi soovib selliseid lugusid teada, siis ma olen kirjutanud 15 aastat tagasi raamatu "Rock Your Life", kus on mõned fännidega seotud seigad kirjas.

Bändis olete te enamasti kitarristi ja taustalaulja rollis, kuid on ka mõned lood, kus te laulate põhivokaali. Kas teile meeldiks tulevikus veel seda rolli edasi arendada?

Lisaks eelnimetatule olen ka lugude helilooja, aga ei, ma ei ole mõelnud sellele, sest meil on bändis parim laulja, keda tahta: Klaus Meine. Bändi algusaastatel, 1965–1970, laulsin ma natuke rohkem, aga kui Klaus meiega liitus, siis ma ei tundnud selleks enam vajadust. Mul on piisavalt muid tegemisi bändis. Vahel teen laval ka oma kitarrisoolosid ja mõnikord löön laulusõnade kirjutamises kaasa, näiteks "Love Is The Answer" on täielikult minu kirjutatud lugu. Enamasti on siiski Klaus laulukirjutaja rollis.

Nimetage palun mõni lugu, mille instrumentaali loomise üle te eriti uhke olete.

"Rock You Like A Hurricane", "The Zoo", "Still Loving You", "No One Like You" ja nii edasi – nimekiri nendest lugudest on tegelikult lõputu! Ma olen väga õnnelik, et tänu oma andekusele suudan silmapaistvaid lugusid teha.

Scorpionsi tuntuim lugu on kindlasti "Wind of Change". Kelle ideest sai see lugu alguse?

Klausi. Aastal 1989 toimus Moskvas Lenini-nimelisel keskstaadionil muusika-rahu festival (Moscow Music Peace Festival). Me olime seal koos bändiga ning kõiksugu inimesed, nagu sõdurid ja muusikud, olid seal koos meiega. Meile tundus, justkui maailm oleks ühte kohta kokku tulnud. Klaus kõndis seal ringi, otsides uue loo jaoks inspiratsiooni ning ühel hetkel hakkasidki tal peas keerlema "Wind of Change'i" sõnad. Kogu laul oli inspireeritud sellest hetkest. Seejärel saigi "Wind of Change'ist" maailma kõige rahumeelsema revolutsiooni, Berliini müüri langemise tunnuslugu, mille osaks ka meie olime.

Scorpions on olnud suur eeskuju paljudele bändidele, eriti rokkbändidele. Kellest teie inspireeritud olete?

Ma olen juba mõned nimed maininud, aga lisaks on mind inspireerinud ka Led Zeppelini ja Jimmy Page'i muusikamaailma sisenemine. Eeskujud on tähtsad – tänu sellele oleme bändina endiselt siin ning proovime olla veel paremad artistid ja anda laval veel paremaid show'sid.

Mida peate teie Scorpionsi suurimaks saavutuseks?

Aastatel 1971–1972 oli minu unistus olla oma bändiga 30 parima rokkbändi seas ja selle unistuse jõustumine on olnud fantastiline. Ka maailma suurimatel festivalidel esinemine kuulub sinna alla.

Lisaks muidugi see, et mu tervis on hea ja ma saan endiselt Scorpionsiga esineda ja teha seda, mida ma armastan.

Kas te kahetsete midagi, mida olete oma pika karjääri jooksul teinud?

Ei, ei. Ma alustasin juba noorena mediteerimise ja joogaga. Kui sa võtad mediteerimist väga tõsiselt, siis ma ei usu, et sa saad elus valesid otsuseid teha, sest sa muutud endas kindlamaks ja saad selgelt aru, mida tegema pead. Mediteerimise abil vaigistad üleliigsed mõtted maha.

Kas te mediteerite iga päev?

Enam mitte, aga siis, kui ma bändiga alles alustasin, mediteerisin küll iga päev. Tegin nii umbes 20 aastat. Vahepeal ma isegi mõtlesin, et tahaksin kolida Himaalajasse, aga ma sain aru, et oma probleemide eest ei saa põgeneda – need tuleksid sinuga isegi Himaalajasse kaasa!

Tänapäeval mediteerin endiselt, aga mitte nii ekstreemselt nagu tol ajal.

Mediteerimine on tänapäeval palju populaarsem tegevus kui 1970-ndatel. Kuidas te selle enda jaoks avastasite?

Kaks India joogit, Maharishi ja Yogananda, tõid need teadmised läände. Maharishi õpetas mind ja The Beatlesi liikmeid mediteerima.

On teil veel mõni hobi?

Ma teen natuke sporti, aga muusika võtab minult ikkagi suurema osa ajast. Muidugi ma kõnnin palju ringi eri linnades, kus me turneel kontserte anname. Kindlasti tahan ka Tallinnas ringi vaadata! Tahame näha, kuidas kümne aastaga linn muutunud on.

Lõpetuseks: mis oleks teie sõnum Eesti fännidele, kes teid juba paari päeva pärast Tallinna lauluväljakul esinemas näevad?

Ootame teile kontserdi andmist juba väga! Tuleb rock'n'roll'i täis õhtu!