"Mu esimesed mälupildid algavad talvest — olin minisuuskadel ja lasin väikesest mäest alla," alustas Kristjan Ilves ja jätkas, et olles saanud nelja-aastaseks, tuiskas ta juba Tehvandi 70-meetrisest nõlvast alla, kust kiirust koguneb lausa 65 km/h.

Kristjan imestas tagasi vaadates, et mida ta vanemad küll tol ajal mõelda võisid.

Kristjaniga saatesse tulnud ema Aili Ilves tunnistas, et tema süda värises alati. "Ikka ütlesin, et ta on liiga väike. Kui ta sealt mäest alla sõitis, oli ainult üks väike kiiver näha." Aili sõnul jäi Kristjani isa, suusatreener ja endine suusataja Andrus Ilves aga alati rahulikuks.

Kristjanil on siiani meeles tunne, kui ta üle mäenuki hoo sisse sai: "Kui järsku hakkas hoog koguma, tõmbas seest õõnsaks."

Lasteaia asemel trenni

Kristjani isa treenis vanemaid poisse, kuid võttis Kristjanigi varakult trennidesse kaasa. Peagi oli last väga raske nendest eemal hoida.

"Mina lähen trenni, ma ei lähe tittedega mängima," tõi Aili näite Kristjan ütlusest, kui ta keeldus lasteaeda minemast. Ja nii jäigi.

Ema tõdes, et poiss on tugev isiksus, kes vaatab kogu aeg edasi ja otsib võimalusi, kuidas saaks paremini. "Hindan väga, et ta ei jäta jonni — kui ta on midagi ette võtnud, tahab ta kõik lõpuni teha hästi. Ja mitte loobuda," kirjeldas ta ning lisas, et nad Andrusega ei ole Kristjanit tippsportlaseks vorminud, vaid Kristjan on seda ise teinud.

Eeskujuks Kristina Šmiguni jonnakus

Olümpiavõitja Kristjan Palusalu järgi nime saanud Kristjan Ilves nimetas eeskujuna Kristina Šmiguni.

"Teadsin juba väga noorelt, millise iseloomuga ta oli — hästi kange ja jonnakas — ning leidsin temast alged, milline peab olema sportlase mõttemaailm. Muidugi on see tagantjärele mõeldes, mitte 4-5-aastaselt, aga ma mõistsin juba siis, et kui tahan midagi saavutada, pean olema jonnakas ja oma tahtmist peale suruma."

Lisaks spordile oli Kristjanile oluline kool. Popipäevi tal ette ei tulnud, puudumised olid seotud spordilaagrite ja võistlustega. Õppimises talle koolis allahindlust ei tehtud, kõik tuli järele vastata. Kristjani jaoks oli see enesestmõistetav, sest ta on maksimalist. "Õppimine võttis meeletult aega, aga kui midagi väga tahta, siis leiad aja," sõnas ta ning lisas, et kool õpetas talle inimestega suhtlemist.

"Ma olen alati üritanud mõista teist inimest, saada aru õpetajast. Kui vahel öeldigi teravalt, siis püüdsin selgitada, et kool on väga tähtis, aga ma näen end ka midagi suuremat tegemas," meenutas ta.

Rasked kaotused lapsepõlves

Kuna Kristjan sai suuskadele niivõrd vara, läks tal lapsena võistlustel alatasa väga hästi, mis tähendas, et kui kord hakkas ka kaotusi tulema, võttis ta neid väga rängalt.

"Ta vaeseke ei osanud tõesti kaotada. Kord jäi ta teiseks ja see oli maailma lõpp! Laps ei teadvustanud, et elus on võidud ja kaotused," rääkis ema.

"Et noorena sai kaotusvalusid nii tugevalt vastu võetud, olen selles osas immuunne," hindas Kristjan olukorda nüüd ja rääkis, et elab end pärast ebaõnnestumisi kiiresti välja ega jää valusse kinni. "Ma ei jää taga nutma, sest nii on palju jätkusuutlikum," kinnitas ta.

Praegu elab ja treenib Kristjan Ilves Norras, toeks elukaaslane Karmen, kes sattus ta kõrvale murdepunktiaastal, nagu Kristjan üht ebaõnnestunud hooaega nimetab. "Ta on inimene, kes on mu elule nii palju juurde andnud. On väga äge, et ta on natuke sporditaustaga, aga mitte eriti —  ta on mu ellu selliseid asju toonud, mida ma ise ei läheks otsima."

Ema varjub võistlusteks keldrisse

Nii nagu Aili muretses mõneaastase Kristjani pärast, ei suuda ta praegugi rahuliku südamega poega võistlemas vaadata.

"Kui Kristjanil on võistlus ees, on mul hommikul süda paha ja hakkan higistama. Kui ta läheb torni, siis ma liigun teleri eest keldrisse katelt kütma," kirjeldas ta ning ütles, et kui siis hakatakse plaksutama, jookseb ta tagasi, et kordust näha.

Aili rääkis, et trenni, kooli, laagrite ja võistluste tõttu on Kristjan alati olnud vähe kodus ja sellest on kahju. "Aga kuna ta tahab ja armastab nii väga seda, mida ta teeb, siis ma olen nõus loobuma paljudest asjadest," sõnas Aili.

"See, kui palju ema on meisse panustanud, on üks suur nähtamatu asi, mida paljud ei näe, aga mina näen ja see on mind väga varakult õigesse suunda viinud," sõnas Kristjan ning rääkis, et tal on mõlema vanemaga väga lähedane suhe.

"Kodune õhkkond on ikka esmane. Öeldakse et laste kasvatamine on raske, aga me ei olegi väga palju kasvatanud, nad on ise kasvanud, oleme toetanud ja juhtnööre andnud, suunanud, aga piitsa ega präänikut ei ole meil olnud. Me oleme nagu sõbrad," tõdes Aili, kel lisaks Kristjanile on veel üks poeg ja tütar.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.