Te esinesite Tallinnas esmakordselt Alexela (toonases Nordea) kontserdimajas 2015. aastal. Mis pani teid Tallinnasse naasma?

Muidugi publik. Me üritame käia kõikides riikides, kus inimesed tahavad meid kuulda ja näha.

Te olete üks tuntumaid prantsuse muusika saadikuid Euroopas ja maailmas. Mis te arvate, et miks just teie ja prantsusekeelne muusika üleüldse nii populaarsed on?

Ilmselt ei saa mina kõige paremini sellele küsimusele vastata, sest ma olen prantslanna, aga ma arvan, et Prantsusmaal on vanad traditsioonid, pransuse šansoonide muusika, mida kõik üle maailma teavad. See on väga romantiline, ekspressiivne ja emotsionaalne.

Midagi on ka prantsuse keeles ja kultuuris – selles on palju ilu, estetismi, vabadust, väärtusi. Need on peened asjad, mida me armastame. Ma arvan, et see kõnetab kõiki.

Seote enda muusikas kokku mitmeid žanre ja stiile, nagu džäss, soul ja akustiline muusika. Kuidas te kirjeldaksite enda muusikat ja millise stiili esitamist naudite enim?

Tegelikult mulle meeldib muusika üleüldiselt ja minu muusikamaitse on väga eklektiline. Need stiilid, mida sa nimetasid – ma esindan kõike seda. Jah, muidugi mulle meeldib keskenduda svingile ja džässile, eriti svingile. See on miski, mis on osa minu identiteedist. Mulle meeldib ka gruuv, afrobeat ja Ladina-Ameerika muusika. See kõik on osa minust.

Mis on teie viiendat, 2021. aastal ilmunud albumit "Isa" inspireerinud?

Ma pidin lõpuks teadliku valiku tegema. Enne seda olin ma Zaz, kes esines lavadel ja oli kogu aeg väljapoole suunatud. Ma ei tegelenud üldse oma isikliku eluga, aga siis algas pandeemia ja ma pidin seda tegema. Võib öelda, et mul ei olnudki valikut, sest kõik pidid pandeemia ajal kodus istuma, aga tegelikult ma ise ka valisin selle tee. Ma tahtsin endaga tegeleda. See oli justkui üleminekuperiood – paljud asjad olid enne vaiba all. Ma pidin vaiba üle tõstma ja vaatama, mis seal all on. See oli ühelt poolt raske, aga teisalt ma avastasin, kes tegelikult ma olen.

Te olete andnud ka palju kontserte Venemaal, kus olete väga populaarne. Kuidas praegune sõjaolukord Ukrainas teid mõjutanud on?

See kurvastab mind. Selle kirjeldamiseks ei ole sõnu – see on kohutav. Mul on publik nii Venemaal kui ka Ukrainas ja ma ei saa enam sinna minna. Muidugi ei poolda ma sõda, aga lõppude lõpuks on see kõik väga keeruline. Ma ei saa seda lahendada. Mind kurvastab see, et ma ei saa neile kontserte anda, aga ma ei saa sinna midagi teha.

Te oled maininud, et eelistate esineda välismaal. Miks?

Ma ei ütleks, et ma eelistan seda, aga see on teistmoodi, kui tegemist on mitte prantsuse keelt rääkiva riigiga ehk kui me oleme riigis, mille keelest me aru ei saa. Esinemine muutub rohkem n-ö loomalikuks, see ei ole intellektuaalne, vaid tundeline.

Kui ma esinen välismaal, siis ma tunnen, et siin on väga palju emotsionaalsust, energiat – see on täiesti teine keel. See on rohkem intuitiivne ja ma armastan seda.

Peate ennast tulihingeliseks keskkonnakaitsjaks ja teil on loodud oma MTÜ. Palun rääkige sellest natuke lähemalt.

Ma olen alati mõelnud oma jalajälje jätmisele ja see tegelikult võtab meilt palju vabadust ära, aga see annab palju ka juurde. Ma olen alati tahtnud maailma muuta, jutumärkides. Tegelikult muudame ju ainult iseennast.

Ma usun väga kodanikualgatustesse, et me ei ole mitte kannatajad, kes valitsust või teisi inimesi süüdistavad – niimoodi mõeldakse tihti nii Prantsusmaal kui ka kogu maailmas. Me lõime sellise organisatsiooni nagu Zazimut (Zaz + azimut), mis tegelikult kujutab endast suurt projektide kogumit. Need projektid puudutavad koole, lapsi ja erinevaid MTÜ-sid. Teeme humanistlikke ja keskkonnasõbralikke projekte, mis hoolivad inimestest, planeedist ja loomadest.

Näiteks korraldasime me koolides sotsiaalse ja mängulise projekti, mis keskendus mittevägivaldesele kommunikatsioonile. See projekt kestis ühe aasta. Lisaks korraldame ka Prantsusmaal Ardeche'is festivali nimega Crussol, mis toimub sel aastal kuuendat korda. Me toome kokku kõik sarnase mõtteviisiga kohalikud organisatsioonid ja inimesed. Tihti tuleb kohapeal välja, et inimesed isegi ei tunne teineteist. Me toome nad kokku, et nad saaksid koos töötada selle nimel, kuidas vähem tarbida ning tarbida just kohalikke tooteid. Koht, kus festival toimub, on väga ilus.

Zazimut ongi kodanikualgatus, kus inimesed tulevad kokku, et luua ühiskond, millest nad unistavad. Kui inimestele ei meeldi, kuidas koolides õpitakse, siis nad loovad midagi uut. Kui neile ei meeldi põllumajanduses midagi, siis nad loovad midagi uut. Samuti luuakse küla, kus tarbitakse keskkonnasõbralikult.

Me oleme korraldanud ka n-ö põgenemismänge ehk selliseid mänge, kus inimesed näevad enda jalajälge. Oluline on, et inimesed avastaksid rõõmuga, kuidas vähem tarbida. Nad saavad uusi nippe. Me pakume inimestele palju võimalusi, tõstes teadlikkust. Me ei tekita süütunnet, teeme seda kõike läbi mängude, festivalide ja muusika, kasutades selleks minu autoriteeti.

Kas teil on ka Eesti publikule mingisugune sõnum, mida tahaksite oma kontserdiga edasi anda?

Tegelikult ei ole vahet, kas esineda inimestele siin või kusagil mujal. Me võtame kontrolli oma elu üle ja jagame seda teistele. Näitame läbi oma laulude, et oleme kõik inimesed, kellel on oma tumedad küljed, mis tuleb läbi töötada ning tumedatest aegadest tuleb läbi tulla. Me peame oma emotsioone aktsepteerima – see ongi elu. Samas, mida suuremad on kannatused, seda rohkem pakub elu ka helgust ja kingitusi. Nii et, jah, mida rohkem me õpime ennast tundma, seda rohkem saab meile osaks ka valgust ja seda rohkem saame me end elus realiseerida.

Esinete Eesti pubikule juba vähem kui tunni aja pärast. Kuidas te tavaliselt esinemisteks valmistute?

Mediteerin iga päev pärast ülesärkamist, seejärel teen sporti – ma vajan seda –, siis on meil soundcheck, pärast seda intervjuud või muud asjad, oleneb päevast. Viimaks valmistan ette oma hääle, misjärel lähengi lavale, kus tuleb minu seest välja justkui suur tuli.