"See bänd oli – tahame või ei taha – väga otseselt Urmase nägu," sõnasid bändiliikmed.

Kuna Voolpriit polnud muusikat otseselt õppinud, siis bändiliikmete sõnul igasugused harmoonia- ja järgnevusreeglid teda ei seganud. "Sellepärast ongi palju asjad sellised, et muusikateooriat tundvad inimesed mõtlevad, et nii ju ei tehta. Tehakse küll!"

Voolpriitu meenutades nentisid bändikaaslased, et tema naljad olid väga mitmekihilised. "Igas asjas võis olla mingi iroonia. Ei saanudki täpselt aru, kas teeb nalja või ei tee," märkisid nad. "Me olime kõik selle mehega väga lähedased ja elu jooksul väga palju koos nalja teinud, aga ikka pidid vahel järele küsima, mis sa nüüd mõtlesid." 

Blindist rääkides tõdes Prandi, et ansambli peamine eesmärk polnud mitte kunagi Eestis populaarne bänd olla. "Selle bändi peamine eesmärk oli teha seda, mis meeldib ja ikkagi mõnusasti aega viita, reisida ja ka suurematel lavadel jõudu proovida," selgitas ta.