"Eks ma olin ikka roheline ja kuskil läksid sõnad natukene sassi, aga pulmaisade vahel kehtib nali, et peale kolmandat pitsi läheb lihtsamaks," meenutas Golomb lõbusalt esmakordselt pulmaisaks olemist. "Ja tegelikult nii oligi. Alguses oli ikka närv natuke sees, aga kui juba bänd toetas, tore noorpaar toetas, külalised elasid kaasa, siis sinu asi ongi nagu surfaja laineid kinni püüda ja nendega pulma lõpuni kaasa minna."

Golombi sõnul teeb tema töö keeruliseks kakskeelsed pulmakülalised. "Seal on vaja eriti tähelepanelik olla ja jälgida, kuidas nii vene kui ka eesti külalised end tunnevad ja kuidas neid kokku klapitada," kirjeldas ta. "Aga kui sa teed asja rõõmuga, siis see tuleb välja!" arvas Golomb. 

"Vene pulm on selline, et nii, kui me peolauda saame, siis ega nemad väga viktoriini teha ei taha, nemad tahavad kohe tantsu- ja hüppemänge teha –selliseid mänge, kus tuleb aktiivselt tegutseda. Eestlastega läheb natuke aega: teeme laua taga mänge ja erinevaid viktoriine, õpime teineteist tunda ja ootame, kuni päike loojub ja alles siis läheb tõeliseks tantsuks," rääkis pulmaisa kahe rahvuse erinevustest pulmapeol.

"Tuleb proovida ja katsetada erinevaid meetode. Kui rahvas tõesti kaasa ei tule, siis lihtsalt otsi põhjus välja," vastas Golomb küsimusele, kas tal on olnud ka n-ö raskeid pulmi, kus rahvas ei tule tema planeeritud kavaga kaasa. Pulmaisa sõnul peab sellistes olukordades olema alati mitmeid alternatiivseid tegevusi tagataskust võtta.