Te Araroa rajal, mille Preedin Uus-Meremaal läbis, on tõusumeetreid üle 80 000 ehk üheksa Everesti jagu, mistõttu matkafanaatikute seas võrreldaksegi seda katsumust maailma kõrgeima mäetipu vallutamisega.

Preedin alustas teekonda möödunud aasta 12. novembril, matkates Uus-Meremaa põhjasaare kõige põhjapoolsemast punktist Cape Reingast läbi kahe saare alla lõunasaare Lõunapunkti ehk Bluffi.

"See rada on hästi mitmekülgne. Iga päev on erinev," sõnas Preedin. "Mõnel päeval kõndisin mööda maanteed 55 kilomeetrit, kuna ma ei saanud kuskile oma telki püsti panna, ja teisel päeval matkasin mäeharjal 17 kilomeetrit. See oli väga pikk päev. "

Preedin lisas, et rada on kohati ka väga raske. "Uus-Meremaa rajad ei ole nii hästi hooldatud, kui meie Eestis või Lääne-Euroopas oleme harjunud," tõdes ta.

Uus-Meremaal pole mürgiämblikke ega kiskjaid, kõige suuremat ohtu kujutavad endast hoopis jõed, sest ka väiksest nirest võib vihma korral mõne tunniga jõgi saada.

Preedin sõnas, et oli raja lõpetamisest suhteliselt kindel juba algusest peale. "Mul on selline iseloom, et kui ma olen midagi otsustanud, siis ma naljalt seda pooleli ei jäta."

Nelja ja poole matkakuu sisse jäi kümneid jõeületusi, mäeahelikke, tihedat vihmametsa ja isegi erinevaid aastaaegu. Kui novembri keskpaigas startides oli väljas 20 kraadi sooja, siis kolm kuud hiljem Lõunasaare keskpaika jõudes mängis Preedin teiste matkasellidega lumesõda.

Preedin lausus, et kuigi matkamist alustatakse tihtipeale üksinda, siis tekib kohapeal palju uusi sõpru ja tuttavaid. "Seda matka Uus-Meremaa alustasin ma ühe sõbraga koos, kellega ma tutvusin päev enne matkaraja algust, ja me matkasime koos lõpuni."

Preedin meenutas, et kõige paremini jäi talle meelde seik, kus ta pidi kanuuga sõitma. "See matkarada ei ole ainult kõndimine, vahepeal on ka lõik, kus tuleb sõita kanuuga või süstaga, ja kuna see oli nii teistmoodi, ilm oli super ilus ja maastik oli väga-väga kaunis, siis see on mulle hästi eredalt meelde jäänud."

Oma elu jooksul on Preedin läbinud 9500 matkakilomeetrit. Neli aastat tagasi tegi noor naine teoks oma esimese unistuse ja matkas läbi Põhja-Ameerika, Mehhiko piirist Kanadani. 

"Kui pikalt matkal olla, siis see tegelikult on ka rutiin," lausus Preedin. "Kui teised inimesed käivad tööl, siis meie lihtsalt matkame, igapäevaselt."

Samas lisas Preedin, et tegemist on lihtsa rutiiniga. "See mind paelubki, et hommikul tõused üles, siis matkad, sööd, jood," ütles ta, selgitades, et peamised matkaja mured on seotud telgile koha otsimisega ja toiduvarude täiendamisega.

Preedin on matkamisega tegelenud peaaegu kogu oma elu. Teismelise kodutütrena Eesti metsi avastanud neiu läks kuus aastat tagasi Luua metsanduskooli ja õppis matkajuhiks. Ajapikku on matkamisest saanud Preedini jaoks kirg ja kutsumus ning ta ei kujutaks ette, et peaks tegema üheksast viieni kontoritööd.

"See ongi minu jaoks selle asja võlu – see on hästi lihtne elu, millest palju räägitakse, aga mida tänapäevases keskkonnas on üsna raske saavutada," arvas matkaja.

Siiski on ka matkates päevi, mida Preedin niivõrd ei naudi. "Kui lõpus hakkasid ilmad külmaks minema ja kõrgemal mägedes juba lund nägime, siis oli ebamugavustunnet päris palju," meenutas ta, et ootas viimased kaks nädalat juba raja lõppemist. "Naudingut jäi vähemaks ja tuima kõndimist oli rohkem."

"Kuna me otsustasime mingeid lõike natuke teistmoodi teha, enda jaoks huvitavamaks, siis kokku tuli matkakilomeetreid 3200," täpsustas Preedin lõpetuseks.