"Keegi ei uskunud minusse, varietee taak oli tollal ikka jubedasti kaelas – inimest ei saa usaldada, keegi ei võta tõsiselt mingit ilusat plikat. Ja vähe sellest, et on ilus, tal on veel jalad ka," kirjeldas Merle Talvik levinud suhtumist endasse.

Ta rääkis, kuidas talt küsiti dirigeerimiseksamil, kas ta arvab, et jalgade eest saab hindeid. Õnnetul kombel oli Merle püksid ühe teise õpetaja soovitusel just seeliku vastu vahetanud.

"Oli mini(seeliku)mood ja mul olid jalas platvormsaapad, mis ma ostsin Virust 120 rubla eest. Ronisin kahe klaveri vahele astangule, komisjonis oli seitse meest –nad ei jõudnud vaadata, mida ma dirigeerisin ...," meenutas Merle Talvik.

Dirigeerimist õppis Merle varem ka muusikakeskkoolis, kuna tal polnud liiga väikeste käte tõttu instrumentalistina perspektiivi. Ja juba 13–14-aastaselt laulis ta televisiooni muusikasaadetes tausta ning oli Kustas Kikerpuu orkestri liige, mis aga koolis palju pahameelt tekitas.

"Saime kõvasti sõimata, koolis öeldi, et teeme margi täis, et estraadiga tegeleme. Muusikakeskkoolis ei tohtinud tõsise muusika inimesed estraadiga tegeleda. Aga nad ei saanud minust jagu, ma olin viieline õpilane," kirjeldas ta tollast hoiakut ning jutustas, kuidas samas füüsikaolümpiaadidel osales.

Jaak Joalaga filmis "Teisikud"

Ometi jõudis Talvik lõpuks läbi tohutute, lausa ebainimlike pingutuste ja varietee taaga lavakasse näitleja erialale ning sealt edasi kinolinale. Kuulsaimaks filmiks sai "Teisikud", kus Merle mängis Jaak Joala kõrval ajakirjanik Tiina Salumit.

""Teisikud" oli väga tähtis! Mul on suur rõõm, et ma sain seda teha. See andis mulle jalgealuse," sõnas Merle.

Saatejuht Sten Teppani palvele meenutada filmi üht kuulsamat stseeni, kus Jaak Joala esitab laulu "Давай поиграем в любовь", tõdes Merle, et see laul mõjutab teda tänaseni ning võte on tal siiani väga hästi meeles.

"Olime öö läbi filminud ja selleks ajaks, kui tuli see laul, oli kell 7–8 hommikul. Olime öö läbi magamata, grimm vajus laiali ja tuli uus teha. Ning siis tuleb see laul ja ma mõtlen, et kuidas ma mängin, et olen nii armunud. Aga siis lasin sel muusikal lihtsalt end kanda. Vaatasin ja kuulasin. Mu vene keele oskus oli nõrk, ega ma saanudki muust aru peale selle pealkirja," tunnistas ta.

Merlele endale tundub ta seal stseenis võõras. "See pole päris mina, midagi on seal teistmoodi, aga see tunne on mul siiamaani sees."

Rokkooper tõi armastuse

Mõned aastad enne "Teisikuid" kutsus lavastaja Eero Spriit Talviku rokkooperisse "Oi, Johnny", mis viis naise kokku Ruja klahvpillimängija Margus Kappeliga, kellest sai poeg Karl Olafi isa.

Merle sõnul oli tema isa esiti umbusklik ja pani uue kavaleri igati proovile. "Isa oli natuke kuri ja hakkas vaatama, mis puust see Kappel on. Aga see, et ta oli võrratu pianist, soojendas isa üles."

Ka Kappeli vanemad ei võtnud poja pruuti kohe omaks, ja jälle tuli teemaks Merle varieteetaust. Kuid kui selgus, et noorte vanemad on varasemalt omavahel tuttavad, muutus kõik. "Tol ajal oli väga tähtis, kelle laps sa oled," ütles Merle.

Aastaid oodati järeltulijat, Merle kadunud äi oli juba väga mures, et ei ole ei järeltulijat ega nimepärijat. "Ma ütlesin, et kallis äiapapa, ära muretse, mina olen nii kange naine, et küll mina selle pojaga hakkama saan," olla Merle lubanud.

Ja saigi. Kuid üks vanaisadest oli surnud juba enne lapselapse sündi, teine, Merle isa, nuttis suurest õnnest, sest tema unistus oli elada, kuni sünnib lapselaps. Merle isa lahkus, kui Karl Olaf oli pooleteistaastane.

17 aastat unenägusid

Isa Margusega Karl Olaf ühe katuse all kaua ei elanud, sest vanemad läksid lahku veel enne, kui temast koolipoiss sai.

"Isa ise ka tundis, et ei ole kogu aeg pildis ja siis olid süümepiinad. See, kes sul iga päev kodus on ja reegleid sätib, on see paha vanem. Kes käib külas ja ostab lahedaid asju, see on see parem vanem," kirjeldas emaga saatesse tulnud Karl Olaf olukorda, kui isa talle ajastut silmas pidades väärtuslikke kingitusi, nagu arvuti või roller tegi. Ning viimasega sai kõiksugu lollusi tehtud, ka päris ohtlikke.

Merle ei suutnud enda sõnul Margusest kuidagi lahti rebida. "Mul läks 17 aastat, kuni ma sain esimese öö magada nii, et ma Kappelit ei unes näinud," tunnistas Merle, kes ei suutnud leida uusi tutvusi.

Ta kirjeldas, kuidas sattus mitmesse vastutusrikkasse rolli. "Ma olin ema, olin isa, enda ema jaoks olin ma mees, siis olin vanaisa. See vastutus tegi väga kurjaks. Ja seda ma sain omal nahal tunda. Kõik, mis on su sees, kajastub töös. Teatris öeldi, et sa tood kogu selle jama endaga kaasa."

Armastus ja kallistamine päästis jamadest

Merle tundis end ebaõnnestunud emana, sest oli koju jõudes liiga väsinud, et lapsega tegeleda. "Mul polnud kannatust, olin üleväsinud, laps vajas õppimises abi. Tulin etenduselt, olid proovid, olin õmmelnud pool ööd – lisaraha oli vaja teenida. Ma sain ju aru, aga ei töötanud mõistus, et end kokku võtta. Lihtsalt ei jaksanud," meenutas Merle.

Kuna vanemad olid tööga väga hõivatud, kasvatas Karl Olafit enamjaolt vanaema. "Kuigi ema-isa pole mind iga päev kasvatanud, on armastus ja kallistamine meil elu aeg olnud. Ja seetõttu on mingi mõistus mul alati peas olnud. See on mind mitmetest asjadest elus päästnud," kinnitas Karl Olaf, kes nüüd on ise pisitütre isa.

Karl Olafi sõnul on tütar teda paremaks ja rahulikumaks muutnud ning õpetanud kannatlikkust, samuti seda, et lapsevanemaks ei ole võimalik valmistuda.

Merle tõdes, et ootas lapselast väga ning mõtles samamoodi nagu ta enda isa omal ajal –  et jaksaks elada, kuni sünnib lapselaps. Ta tunnistas, et suhted Karl Olafiga on lapse sünni järel muutunud rahulikumaks. "Me ei lähe enam nii põlema," sõnas ta.

Rõõmuga meenutas Merle Talvik päeva, mil pojatütar sündis. "Tere, vanaema!" öelnud poeg talle uudist teatades. "Ja ma vaatan seda last ja mul on tunne, et ta on nii armas ja ilus, et ma lihtsalt sööks ta ära," kirjeldas Merle õnnetunnet.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.