Petersell kirjeldas Juhkentali kui inimest, kes jätab meedias endast alati selget ja otsekohese mulje. "See on tore mulje," kommenteeris külaline.

"Mingeid asju oleks ilmselt elu jooksul saanud paremini sõnastada, aga samas ma olen selline nagu ma olen. Kunagi üks sõber ütles selle kohta, et kui sa ei tee neid asju, mis on sulle südamelähedased, siis sa lõpuks kaotad iseennast ära. Ma võin öelda küll, et ma olen siiras. Kui ei meeldi, siis mis seal ikka," lausus ta.

Juhkental tõdes, et tänaseks on ta maine kujunenud selliseks, et eriti tõsiselt teda ei võta. "Ma olen alati tahtnud seda tekitada. Ma olen alati tahtnud pulli ja muusikat teha. Muusikat olen saanud teha ja natuke olen saanud nalja ka teha. Loodan, et teen edaspidi ka."

Muusikat rääkides lausus mees, et on leidnud uue tulemise. "Olen saanud depressioonist nii palju jagu, et mul on tekkinud mingi produktiivsus. Ma arvasin aastaid, et ma olen väga laisk inimene, aga tuleb välja, et olin ikkagi sügavamal augus, kui ma tollel ajal mõistsin," avaldas ta.

Kui muusikul depressioon diagnoositi, tundis ta, et meditsiin teda terveks ei tee. Selleks, et august välja ronida, loobus ta halbadest harjumustest. "35. eluaastaks oleks õppinud oma vaimsete häiretega enam-vähem funktsioneerima. Ma suudan neid tantrum'eid ära hoida või enam-vähem talitseda. Sellist meeleseisundit, et tahaks minna lasta või haaraks nööri järele, pole mul ikka ammu enam olnud."

Muusik rääkis, et teda aitasid väga tervislikud eluviisid, kuid ta mõistab, kui raske on inimesel, kes vaimselt on olukorras, kus ei jaksa mitte kedagi näha, ennast jooksulindile või õue seada. "Aga see teeb kindlasti paremaks," rõhutas ta.