Teatrirahvaga on Toompere korvpalli mängimas käinud umbes 25 aastat. "Ma olin umbes 12-aastane, kui Mait (Malmsten - toim) mu kaasa võttis," meenutas ta oma esimest laupäeval kell pool üheksa toimunud trenni. "Sellest ajast peale ma olen ikka nädalas korra mängimas käinud."

Toompere nentis, et talle sobivadki enim mängud, kus saab palli taga ajada. "Ma niisama tühjalt rassida või joosta ei viitsi, mul peab olema ikka selline motivatsioon pall kätte saada," tunnistas ta.

Hea vorm, mis pideva treenimisega kaasneb, on Toompere sõnul teatris väga oluline. "Teater on väga füüsiline ja ajas rohkem füüsiliseks läinud. Liikumist, tegemist on palju. Lava peal peab võhma ja jõudu olema," selgitas ta.

Nagu spordis ikka, võib ka korvpalli mängides õnnetusi juhtuda. "Õnneks ma olen praegu sellise ametiposti peal, et ma nii palju näitlemisega ei tegele, ma olen draamateatris loominguline juht. Selles mõttes võin ma ka sinise silmaga tööle minna," naljatles Toompere.

Siiski lisas ta, et kui tal parasjagu näiteks filmivõtted käimas on, proovib ta ennast rohkem hoida. "Eks see kossuvärk on ohtlik küll – ma olen käeluu murdnud, korduvalt olen oma jala välja väänanud, selg on läinud," loetles ta ning nentis, et on näiteks enne esietendust käeluu murdnud.

"Üritasin teha, et nii peabki olema," selgitas ta, kuidas murtud käega olukorra ära lahendas.