Vastates Välba küsimusele, kas teda võib kutsuda muusikaliseks geeniuseks tõdes Eplik, et ta pole selle vastu – on hullemaid asju, kuidas teda kutsuda. "Ma ise ei kasutaks selliseid sõnu."

Ta usub, et selles, et tema loomingut eriti ei kritiseerita, on ka oma pahupool. "Mul ei õnnestu kedagi ka üllatada. Ma olen liiga kaua liiga stabiilselt esinenud. Ma ei saa millegagi nagu ka eriti üllatada kedagi."

Oma viimasele albumile "Klišeed" on Eplik koondanud kõik selle, mille pooles teda teatakse ja tuntakse – tema enda klišeed. Eplik usub, et esimene asi, mis temaga võiks seostuda teatud vokaliisi võtmed, ilma tekstita vormiosad.

"Aga klišeed üldiselt – ma olen seda ka varem öelnud, et minu jaoks popmuusika ongi klišeede kunst. Hea poplaul kannab kahte vastanduvat omadust – ühest küljest ta peab kõlama nii nagu ta oleks kogu aeg olemas olnud, nagu sa oleks seda kusagilt juba kuulnud, ja siis miski peab seda klišeed lõhkuma. Ta peab olema tasakaalus segu tuttavast ja tundmatust."

Popmuusikas on lihtsalt nii, et mingid asjad on kõigi omad, tõdes Eplik. "Kui konkreetset võtet – olgu see rütmiline element või akordijärgnevus või mingi meloodiline käik – kui seda piisavalt palju eri lauludes on kasutatud, siis see on põhimõtteliselt vabavara."

Ta ei leia, et ideed ja kombinatsioonid on maailmas muusikas siiski otsa saanud. "Aga need asjad, mis toimivad, need tasuvad korduvat kasutamist. Ja see ei ole ainult muusikas. See on ju ka kirjanduses, kunstis, kus iganes. Mulle tundub, et selle plaadi teema on ennast mitte piirata. Lubada endal iseennast korrata."