Saja-aastastel munadel on selja taga ligi kuue sajandi pikkune ajalugu. Legendi järgi leiutas retsepti mees, kes leidis kustutatud lubja lombist pikalt ligunenud pardimunad. Munade äraviskamise asemel proovis ta neid ja hiljem uue partiiga katsetades tegi retsepti suupärasemaks.

Kuigi tuhas seisnud mune kutsutakse saja-aastasteks munadeks, ei võta nende valmistamine siiski sada aastat. Selleks, et sajandivanuseid mune ise valmistada, on vaja pardimune, teed, põletatud lupja, soodat, soola ja heinatuhka, millesse munad viimaks mätsitakse.

Esimese sammuna tuleb valmistada teest tõmmis ning seejärel tuleb munad puhastada. Kui pardimunad puhtaks pestud ja korralikult kuivatatud, tuleb tee sisse segada sool, sooda ja põletatud lubi. Kui segu on ühtlane, lisatakse selle hulka murutuhk, mis omakorda munade ümber mätsitakse.

Kui pardimunad on seguga kaetud, pannakse need kilekotti ning viiakse 12 päevaks kuiva ja jahedasse kohta, kus õhk käib hästi ringi. Pärast seda võetakse munad kilekotist välja ja lastakse neil samas keskkonnas veel 50 päeva seista. Kahe kuu pärast on sajandi munad valmis.

"See näeb küll väga veider välja," hindas Reikop kahe kuuga mustaks tõmbunud mune. "Aga see ei lõhna, muide, üldse halvasti."

"Nagu muna, aga natukene viskab tagapõhjast halvaks läinud kreveti või kala maitset sisse. Nagu muna, aga mitte nagu päris muna," kirjeldas Reikop, kuidas saja-aastane muna maitseb.

"See näeb hullem välja kui maitseb," nentis Lõbu. "Nagu munakollane kallerdises. Täpselt nii, nagu see välja paistab, ka maitseb."