"Ma arvasin, et mulle hullult meeldib tähelepanu. Aga kui seda kõike on väga palju, ei ole see tegelikult minu jaoks," tõdes ta.

Grete Paia sõnul ei ole ta artistina varem nii heas kohas olnud kui praegu, ja tööd on ses valdkonnas väga palju, kuid ta ei tunne suurt naudingut. "Olen justkui endale midagi tõestanud. Aga see pole see jutt, et ma tõmban kriipsu alla ja enam ei laula, muidugi ma tüütan teid kõiki edasi," naeris ta ja jätkas, "aga mul pole kinnisideed, et ma pean kuskil püsima."

Ta ütles, et tunneb suurt austust inimeste vastu, kes on aastakümneid tähelepanu keskpunktis ning suudavad ikka särada ja endast kõik anda. "See tundub kohati imevõime neil inimestel."

Lauljatar selgitas, et on alati teinud muusikat eelkõige iseenda jaoks ning rõõmustab, et on inimesi, kes tema loomingut naudivad, kuid ta pole tahtnud end muusikaliselt majanduslikult siduda. Viimastel aastatel on Grete hoopis ema abistanud, kes peab Kuressaares poodi ning on eraettevõtluses tegutsenud ajast, mil tütar sündis.

"E-kaubandus on täiesti teine maailm, see tundub üliäge ja paeluv. Eks näe, mis tulevik toob," rääkis Grete, kes õpib taas ülikoolis, seekord moetööstust, ja suundub peagi emaga Pariisi uue kauba järele.

Sügavad väärtused kõrvu kärtsu-mürtsuga

Grete peab elus väga oluliseks tugevat seljatagust – kokkuhoidvat ja toetavat perekonda, kes suudab lahendada ka kõige hullemad probleemid. Ta usub, et sügavad väärtushinnangud, ühise eesmärgi nimel tegutsemine ja laiema pildi nägemine aitavad suhteid hoida.

"Olen hästi tänulik, kuidas mind on kasvatatud ja missuguses keskkonnas ma olen saanud üles kasvada," sõnas ta ja lisas, et oma vanemate ja vanavanemate poole saab ta alati pöörduda, kuigi mõnikord juhtub, et räägitud mure muutub viis korda suuremaks.

"Ehmatan nad ära ja saan natuke riielda, aga siis rahunetakse ja hakatakse lahendusi otsima," kirjeldas ta.

"Pigem oleme Itaalia kui rahulik ja vaikne Põhjamaa perekond. Ikka kärts ja mürts! Meil käib kõik hästi emotsionaalselt – kakeldakse emotsionaalselt, klaaritakse arveid emotsionaalselt, armastatakse emotsionaalselt, lepitakse emotsionaalselt. Mõni plahvatus võiks olemata olla, aga see kõik käib kiiresti ja keegi viha ei pea," jutustas Gretega saatesse tulnud ema Diana Paia.

"Kogu aeg kuskilt põleb midagi. Kui me ikka käima läheme, siis nullist sajani ja sajast nullini. Plahvatame ära ja siis oleme jälle kõik sõbrad," naeris Grete.

Politsei ukse taga

Kord ehmatas Grete perekonda nii hirmsasti, et tuli politsei kutsuda. Nimelt lahkus ta öösel kursusekaaslase sünnipäevalt täiesti kainena ja läks koju magama, kuid perekond ei saanud Gretet terve järgmise päeva kätte. Küll helistati ja käidi ukse taga kella laskmas, kuid Gretest polnud kippu ega kõppu.

"Saatsin sõbranna ukse taha, käisid ka naabrid ja ütlesid, et pole võimalik, et Grete ei kuule, et teda pole kodus – inimene on kadunud. Värisesin üle keha ja helistasin politseisse ja palusin positsioneerida, öeldi, et saadavad patrulli," meenutas ema Diana ärevat päeva.

"Ärkan uksekella peale ja kuulen: tere, politsei siin, avage uks! Ma vastasin, et oodake, ma joonistan endale kulmud," muigas Grete ning rääkis, et ta oli maganud öösel kella ühest järgmise päeva õhtuni telefonihelinat ega varasemaid uksekelli kuulmata, kuigi helinad olid maksimaalsel volüümil.

"Mind võib vist une pealt ära varastada," itsitas ta.

Vana kooli lapsepõlv

"Ma olen hästi õnnelik, et mina sain veel osa n-ö vana kooli lapsepõlvest," sõnas Grete ja jutustas, kuidas nad kaaslastega päevast päeva õues möllasid: mööda metsi jooksid, puude otsas turnisid, ratastega sõitsid, kraavidesse hüppasid, aga mõnikord ka ohtlikke asju tegid.

"Ükskord viisid vanemad lapsed mind penoplastitükiga Tehumardi karjääri keskele, olin 5–6-aastane ega osanud ujuda. Vanaisa sattus peale ja siis läks ikka löömaks. Lapsed ei mõtle, et sellised asjad võivad väga halvasti lõppeda. Ja need kõrged trepid, kust me voodimadratsitega alla sõitsime... Oi, jumal, ma hakkan vaikselt aru saama, miks mu vanaemal närvid tuksis on," rääkis Grete.

Ta loodab siiski, et kunagi on tema tulevastel lastel samasugune õues olemise keskne lapsepõlv: "Ma ei kujuta ette, kas neil on üldse võimalik niimoodi. Saaremaa jääb ilmselt ikkagi turvaliseks, nagu ta on kogu aeg olnud, aga kas lapsi huvitavad üldse sellised asjad või ongi kõik oma nutiseadmetes," mõtiskles ta.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.