"Tänapäeval keegi enam selliseid maju ei ehita," kommenteeris Reikop Ernesaksa endisesse kodusse sisenedes, viidates sellele, et välisuks viis teda kohe elutuppa. "Urmas Ott tegi siin Gustav Ernesaksaga viimase intervjuu."

"Legend räägib seda / .../ et iga RAM-i liige, kes teda külastas, pidi piltlikult öeldes ühe telliskivi kaasa võtma, et see maja valmis saaks," lausus Reikop, et kultuuriinimestel oli raha vähe. 1983. aastal kolis Ernesaks majja sisse.

"Tuleb tunnistada, et Gustav Ernesaks on ikka päris nõmedaid kinke saanud," muigas Reikop majas ringi vaadates ning silmates veidraid esemeid, mis Ernesaksa endises kodus alles olid.

Aastal 1997. ostis Kultuurkapital Ernesaksa endise maja ära ja Eesti Kontsert kasutas seda võõrastemajana, mis seal ka viimasel ajal tegutses. Nüüd on Kultuurkapital taas üürniku otsingul. "Eelistatult võiks siin olla mõni kultuuriga seotud ühing, mõni väiksem teatritrupp, miks mitte kunstisaal või ka saatkond," tõi Reikop näited.

Randjärv: Kooriproovides läks Ernesaks põlema

"Ma võiksin end nimetada professionaalses mõttes Ernesaksa lapselapseks, sest minu õpetaja oli professor Kuno Areng, kes oli omakorda tema õpilane," rääkis koorijuht Laine Randjärv.

Randjärv meenutas, et esimest korda kohtus ta Ernesaksaga aastal 1983. "Teda kutsuti alati koorijuhtimise konkursi žürii esimeheks, sest ta oli niivõrd suur guru."

Randjärv sõnas, et üks kõige meeldejäävamaid komplimente temale kui koorijuhile, on just Ernesaksa poolt antud, kes nimetas teda lõviks mitte jäneseks. "Ma olin toona Laine Jänes, aasta oli siis 1985."

"Kooriproovides läks ta niimoodi põlema, et tavalisest Eesti mehest ei olnud seal midagi järgi," iseloomustas Randjärv. "Ta võis olla väga impulsiivne / .../ Tal oli väga palju emotsioone näos ja sa said alati aru, mida sa pidid tegema, kui tema juhatas."