Kuulsast Viidingute ja Tarandite suguvõsast pärit Jaagup Kreem kasvas koos vennaga üles Nõmmel, alustas haridusteed ajakirjanikust isa Enn Kreemi komandeeringu tõttu Nõukogude Liidu Helsingi saatkonna koolis ja sai Eestisse naastes näitlejast ema Anni Kreemi eeskujul teatripisiku Pioneeride Palee näitetrupist, kust on sirgunud mitmed tänased tippnäitlejad ja meelelahutajad.

Kreemist aga näitlejat ei saanud. "Tegelikult vahepeal olen mõelnud selle peale, et peaks osa võtma mõnest sõnalavastusest," tunnistas ta. "Aga bänditegemine on ka üks paras näitemäng."

Kreem lõpetas Tallinna 10. keskkooli 32 aastat tagasi. Terminaator saigi just nende kooliseinte vahel alguse ning ansambli esiletõus algas 1992. aastal noortebändide konkursil Rock In.

"Seal oli auhinnaks Fenderi kitarr, mille sai meie kitarrist endale, sest tema oli ju kidramees, teised ei saanud midagi," meenutas Kreem.

"Alguses käis üldiselt kõik spontaanselt, õhinapõhiselt. Ega meil mingit teadlikku turundusmõtet ei olnud," rääkis bändikaaslane Elmar Liitmaa. "Lihtsalt oli olemas teadmine, et äge tuleb välja näha ja intervjuudes tuleb äge välja paista."

Kreem sõnas, et enda esimese kitarri sai ta isalt kingiks, kui keskkooli lõpetas. "Selle kitarriga on kirjutatud "Juulikuu lumi", "Torm" ja "Ütle miks"," tõi ta näiteid. "Vahepeal ma müüsin selle kitarri maha, aga siis ma otsisin selle jälle üles ja ostsin endale tagasi."

Masside teadvusse kirjutas Terminaator end juba mõned aastad hiljem. Eestikeelsete meloodiliste rokklugude ja harjumatu energiaga ansamblist sai omamoodi fenomen, mis kõnetas ühtmoodi nii murutud südametega teismelisi kui ka tõsiseid nahktagides rokkareid.

"Ta oli nagu wannabe Axl Rose," muigas Kreemi sõber Kirsti Timmer. Ta meenutas ka, kuidas Kreem talle "Juulikuu lund" enne avaldamist ette mängis. "Ma istusin nagu tummahammas ja lihtsalt ütlesin, et Jaagup, nüüd on korras. Nüüd sa oled ennast kirjutanud muusikaajalukku, kui sa selle loo ära teed."

Timmer meenutas ka, et pärast bändi üle-eestilist tuntust oli tal raske Kreemiga koos avalikes kohtades käia, sest jälgivaid silmapaare oli palju. "Ma vahepeal ei tahtnud temaga käiagi kusagil," sõnas ta. Liitmaa lisas, et tähelepanu jagus kõikidele bändiliikmetele.

Kreem kommenteeris, et bändisiseselt on toimunud aastate vältel palju muutusi, kuna nii mõnigi liige soovis, et tema sõna jääks otsustades peale. "Vihastamisi ja solvumisi – neid on läbi aegade Termikas olnud."

"Meil on olnud selline love-hate (armastav-vihkav – toim.) sõprus," rääkis Liitmaa, lisades, et viimasel korral lahkus ta bändist, sest põles lihtsalt läbi. "Ma olen sellest oma kümmekond aastat taastunud."

"Tead, seda on raske öelda, mida me tegime – pigem, mida me ei teinud," kommenteeris Kreem aastatetaguseid aegu, kus tihti pidutseti. "Oli ka selliseid perioode, kus päris palju kakeldi."

Timmer nentis, et kui Kreem oma praegust abikaasat kohtas, siis ta olek muutus. "Ta sai Krissuga kokku ja kasvas kuidagi väga ruttu sellest [elustiilist] välja."

Kreem kinnitas ka, et on kõik aastate jooksul austajate poolt saadud kingitused ja mitme kasti jagu fännikirju alles hoidnud. "Need on pikad ja sisutihedad kirjad. Ma olen neid aeg-ajalt ikka sirvinud, kui vabam aeg on," ütles ta. Kreem lisas, et tänapäeval räägitakse vaimsetest häiretest ja probleemidest vabameelselt, kuid toona seda ei tehtud. "Neelati kõik alla ja pigem kirjutati Jaagupile, kui otsiti kuskilt mujalt abi."

"Jaagup on selline inimene, kes ilma fännideta, muusikata ja lavata ei ela. Kui ta elus tähelepanu ja ihalust ja kõike sellega kaasnevat ei ole, siis ta kustub ära," arvas Timmer.

Kreem nõustus, et tuntus talle meeldib, ent lisas, et võib-olla oskaks mõni psühholoog paremini lahti seletada, miks ta seda noorena ihales. Ta mõtiskles, et võib-olla oli tema tähelepanuvajadus seotud lühikese kasvuga, mis tekitas tal tunde, et pidi end justkui teistele tõestama. "Või olen püüdnud olla teistest natuke parem, natuke kuulsam, natuke tuntum, et ennekõike endale tõestada – ma suudan seda küll."

Kreem, kes tähistas 28. märtsil oma 50. juubelit, annab aastas ligi sada kontserti, krusiilaevadest ja ööklubidest kuni pisikeste rahvamajadeni üle Eesti, aga ei ilmuta kaugeltki väsimise märki ja usub, et tema parimad aastas on alles ees.

"Olen terve. Teen palju sporti. Päevad on hästi lühikeseks jäänud, sest nii palju on teha – see on äge. Elan huvitaval ajastul ja elan huvitavat elu," lausus ta.

"Enam mul ei ole seda hirmu, mis mul oli väga pikalt. Hirm oli selles, et äkki ma ühel päeval enam ei jaksa või ei taha või mul ei ole kuulajaid enam," paljastas muusik. "Ma loodan, et ühel päeval lähen ma lavalt jalad ees."