"Ega nad 50 aastat tagasi olnud ju veel mingid klassikud, ma ei tajunud erilisust. Aga kui ma ise hakkasin keskkoolis kirjutama, siis ma häbenesin. Tahtsin oma luuletused Noorusesse saata, lootsin, et jumala eest keegi teada ei saaks," rääkis Maarja Undusk ja lisas, et tagasiside soovi tõttu ta kirjutas enda nime siiski alla, kuid vanematele ei öelnud sõnagi.

"Niikuinii kõik arvavad, et vanemad kirjutasid need luuletused," avaldas ta oma hirmu. "See on kõige halvem lähtepunkt, kui oled kirjanike laps ja hakkad kirjutama. Irisetakse su kallal ja sa polegi sa ise. See on ebameeldiv tunne, kui sa oled tuntud millegi poolest, mis pole sinu teene," lisas ta.

Maarja ütles, et õppis koolis keskpäraselt ja võttis halbu hindeid väga südamesse. "Oli oht, et tuleb kaks tunnistusele. Isale oli see absoluutselt arusaamatu. Nemad emaga olid täielikult viielised õpilased. Eks sa siis ole selliste järeltulija," muigas ta. Maarja tõdes: "Ma ikka nutsin, kui sain koolis kahe, ei tahtnud koju minna."

Sugulus vaka all

Jutuajamisse sekkus Maarja tütar Marion Undusk, Ellen Niidu ja Jaan Krossi lapselaps, kelle isa on kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk.

"Kui ma ülikooli läksin, hoidsin ma oma sugulust väga vaka all. Õppisin EKA-s teatrikunstnikuks ja mõtlesin, et mu õppejõud jumala eest teada ei saaks, kes mu sugulased on. Et nad ei hakkaks eeldama, et pean olema jube intelligentne ja see ja teine," meenutas Marion.

Kui esimesel kursusel analüüsiti Jaan Unduski näidendit "Goodbye, Vienna (Gertrud)", taipas õppejõud suguluse siiski ära ja oli endast väljas, et noor naine seda varjanud oli. ""Goodbye, Vienna (Gertrud)" oli šokeeriv tekst, aga minu jaoks ei olnud see, kes selle kirjutas, mu isa. See, keda mina tunnen, oli hoopis teine inimene, kui teda väljast nähti," selgitas Marion.

Intellektuaalsed vestlused ja "Lõvikuningas"

Marion lävis vanaema Elleni ja vanaisa Jaaniga tihti. Sageli veedeti aega vesteldes.

Vanaisalt sai koolitöödes nõu küsida, kuid Marioni sõnul oli see ohtlik tee: "Kui sa kohe aru ei saanud, siis ta võis ärrituda. Kord küsisin saksa keele kohta ja ta andis mulle gootikeelse Saksa entsüklopeedia, kust pidin ise midagi dešifreerima, siis ta läks väga vihaseks, et ma aru ei saanud."

Lisaks õpiabile ja intellektuaalsetele vestlustele oli ruumi ka meelelahutuseks. "Neil oli VHS-i mängija, meil kodus sellist luksust polnud. Mul lubati iga päev vaadata "Lõvikuningat", 1990. aastate lapsele oli see väga eriline," meenutas Marion.

Ka Maarjal on lapsepõlvest meeles, kuidas isa püüdis lastega tarka vestlust arendada, kuid seni kuni maailma asjade arutamine nendega välja ei tulnud, oli lastel ema seltsis rohkem toimetamist ning isa keskendus tööle.

Mis Jaan Krossi äkilist meelt puudutas, siis oli isa Maarja sõnul tõesti lühikese süütenööriga: "Puhas koleerik – möiratas ja virutas uksega. Ja siis ema leebelt tasandas. Ema oli totaalselt stoiline, väga stabiilne inimene, temas puudus igasugune neurootilisus, enesehaletsus ja pabistamine, ta oli eriline."

Pahameelt tekitanud suhe

Maarja jutustas oma vanemate armumise loo, mis tekitas tohutut poleemikat, kuna mõlemad olid alul teisega abielus. "Isa eelmine naine Helga oli väga vagur inimene, ei olnud võitleja. Ja läks nii, et isa tuli ära tema ja 3-aastase tütre juurest, põhjustades sellega tohutut pahameelt sõpruskonnas ja kolleegide seas."

Maarja sõnul peeti isa niikuinii kahtlaseks kujuks, kuna ta oli Siberist tulnud. "Ja siis lööb noore luuletaja üle, kes on ka abielus," kirjeldas ta tollast suhtumist. "Isa jäi kultuuripildis süüdi, aga tegelikult oli ema initsiaator, et seda suhet arendada," ütles Maarja ja selgitas, et mõistis seda, kui luges ema kirju isale.

"Seal oli väga palju valu, hingepiina ja raskeid otsuseid. Aga lõpuks tuli neil see kõik hästi välja," võttis tütar vanemate loo kokku.

Marioni valu

Marioni ja Maarja koos kasvamise lugudes tõuseb esile teismelise neiu suhe vanematega, mida mõjutas taskust leitud kondoomipakk.

"Ma olin läbinisti romantik. Poisid, kes mulle meeldisid, olid need, kellest oli ette teada, et midagi tulla ei saa. Ma kogu aeg valulesin. Tohutult. See läks füüsiliselt masohhistlikuks – mingil perioodil lõikusin end ja mulle meeldis istuda jalad aknast väljas. Kolmandal korrusel," rääkis Marion.

"See oli jube," kommenteeris ema Maarja.

"Otsisin ohtu, olin jubedalt kriisis. Ma ei tahtnud end tappa, ma otsisin valu –armusin poistesse, kes seda valu- ja ohutunnet pakkusid. /.../ See on suhteliselt konkreetne, kuidas nuga töötab. Mu eesmärk ei olnud haiglasse minna, ma ei püüdnud seda demonstreerida. Pigem tahtsin, et sisemine valu muutuks väliseks. Aga see kõlab jubedamalt, kui see oli," kinnitas Marion.

Kondoomipakk oli seotud noormehega, kellega Marion oli väga rusuvas suhtes.

"Sa võid teoorias igasugu asju teada, oled lugenud, kuidas lapsi kasvatada. Aga ikka teed vigu ja tunned end süüdi," tunnistas Maarja, et nende reaktsioon kondoomipakile oli nõme, kuid see oli segu hirmust ja katsest tütar korrale kutsuda.

"Mind võttis vastu pinges konsiilium ja räägiti, kui kohutav see kõik on," kirjeldas Marion, kuidas juhtum usalduse mõneks ajaks murdis. "Mitte ühegi asjaga ma enam vanemate juurde ei läinud. Ega ma siis sellepärast kõike seda ära ei lõpetanud."

Marioni sõnul tuleks tütreid kasvatada nii, et nende enesehinnang oleks õiges kohas: "Kui nad teavad, mis nad väärt on, siis nad ei lase ligi tüüpe, kes pole neid väärt."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.