"Mõte lapsevanemaks saamisest, mitte lapse saamisest, ei tekita minus mingit elevust, mingit megasuurt tungi, sellist "oh my god – ma täiega tahan" tunnet. Kõik, mida ma olen õppinud lapsevanemluse kohta – minu jaoks ei ole see otsus seda väärt," rääkis Merilin Mandel, kes igapäevaselt lapsevanematele tänuväärt kasvatuslikku nõu jagab.

"Ma näen, kui palju läheb vaja teadlikku elu ümber sättimist ja mulle tohutult meeldib mu praegune elu. Mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, et need kaks lähevad väga lahku."

Ta tõdes, et on seal punktis juba ära käinud, mil laste sünnitamine tundus loogiline jätk elus. "Kunagi mõtlesin, et kui ma saan 30, siis tuleb lapsed saada, sest kõik ju ootavad: mina ootan, ühiskond ootab. Ja kui ma mingil hetkel sain aru, et oo, tegelikult ju ei pea, siis langes kivi südamelt."

Süütunne ja pinge olla parim

Tänaste lapsevanematega suheldes näeb Merilin just emade puhul tohutut süütunnet ja pinget olla parim. Tema sõnul unustatakse aga ära, et mitte keegi ei ole loodud tegema kõike 100 protsenti hästi 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas.

"Kui palju aega veetsin mina vanavanematega," läks ta enda lapsepõlve, "ma ei olnud oma vanematega pooltki nii palju koos, kui praegused vanemad arvavad, et laps peaks nendega aega veetma, sest muidu on nad halvad vanemad. Ma näen seda süütunnet nii-nii palju."

Ta tõi näiteid süümepiinu tundvatest emadest, kes muretsevad, et ei jaksa pärast tööpäeva lõppu lapsega näiteks meisterdada.

"Mis ema ma olen, käisin tööl ja mängisin natuke lapsega ja juba ta läkski magama, õige ema peaks ju meisterdama ja tegema kõiksugu asju," illustreeris ta emade mõtteid ja lisas, et vanematel lasub suur pinge olla paremad vanemad kui oldi 20, 30 või 70 aastat tagasi. "See ei ole tegelikult vajalik," kinnitas ta.

Merilin usub, et elu ei pea koosnema rikkalike mälestuste organiseerimisest. "See on tänapäevane surve tekitada häid mälestusi. Need asjad, mis päriselt talletuvad on aga kõige argisemad asjad," on ta kindel.

Merilin ütles, et meil on endiselt kasutusel sõna rongaema, aga mitte sõna rongaisa.

"See iseloomustab, kuidas me emadesse siiamaani suhtume. Emadel on palju suurem oht teha ühiskonna silmis midagi valesti, olla kehv ema. Kuni isad teavad, et neil lapsed on, siis sellest justkui piisab – see on juba suur boonus," selgitas ta suhtumist, mida tajub.

Mis puudutab isasid, siis on Merilini sõnul tore, et tänapäeval ei ole enam silmale harjumatu, et isad käivad lastega mänguplatsil. "Väga paljud isad võtavad rohkem osa pereelust, nad tahavad, et neil oleks lastega suhe algusest peale."

Merilini ema Katrin Mandel, kes on mitukümmend aastat lastega tegelenud, lisas, et on suur vahe lihtsalt koos viibimisel ja päriselt ehk mõttega koos olemisel. "Nii, et me mõlemad oleme tõesti kohal. Kui võtta aega lastega rääkimiseks, siis nad õudselt tahavad rääkida ja nendega on väga huvitav vestelda."

Mõistev ja turvaline lapsepõlv

Merilinil on enda lapsepõlve ja vanemate kohta lausuda väga palju head. "Hästi mõistlik, mõistev, inimlik, rahulik ja turvaline oli mu lapsepõlv," sõnas ta. "Ma ei mäleta, et mulle oleks midagi niimoodi ette heidetud, et mul oleks alandatud või piinlik tunne olnud. Või et mult oleks ära võetud midagi, mis on mulle hästi oluline."

Ta rääkis, et ema Katrin ja isa Meelis panustasid tema kasvatuses sellele, et asjadel on loomulik tagajärg, mis võib ise olla karistus. "Kui sa lõhud midagi ära, siis see on katki ja sellest piisab," tõi ta näite.

Ainult üks kord ei toonud tagajärg loomulikku karistuslikku aspekti, meenutas Merilin ja rääkis, kuidas ta 17-aastasena sattus teatrietendusele, kus publikule viina joodeti ning see tõi kaasa tema elu ainsa mäluaugu.

Merilin naeris, et isa ütles talle koju jõudes, et ta loodab, et tal on hommikul väga halb olla, kuid läks vastupidi – ei mingit pohmelli. "Isa oli isegi pisut pettunud," muigas Merilin, kes siiski tarvitas edaspidi alkoholi mõistlikult.

Oma emast kõneldes, meenutas Merilin veel, kuidas too rõhutas, et tuleb tütrele järele ükskõik kuhu ja ükskõik, millises seisundis ta on. Tuleb ainult teada anda. "Mul oli väga turvaline peol käia ja kuna mul olid antud vabad käed, ei olnud mul tungi reegleid rikkuda ega trotsist teha asju, mida ei tohi. Ei olnud palju ohtlikke seiku või pidusid, mul olid nii normaalsed sõbrad, kes ei utsitanud," meenutas ta.

Ühe tähtsa asjana tõi ta välja sellegi, et kodus teadis ta alati, millist reaktsiooni vanematelt oodata ning see lõi turvalise ja usaldusliku keskkonna. Ka ei varjanud Merilin vanemad lapse eest, kui neil oli raske päev, aga ka seda, kui neil oli lõbus  – ehk kõik emotsioonid olid normaalsed.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.