Korn ja Blondu on koos elanud praeguseks kaks nädalat. "Oleme koostöös ja saame väga hästi läbi. Teiste loomadega klapime hästi. Naabri koertega samuti. Nagu oleks bakalaureusekraadi koertekoolis lõpetanud. Väga hästi kohaneme."

Korni ja Blondu üksteise leidmise lugu ei ole päris tavaline.

"Meile tuli väljakutse Sauvälja külla. Seal oli loomakaitse liit kohale läinud ja meile vaatasid vastu ketikoerad. Proua oli frustreeritud olekus, muidugi – võõrad inimesed tema territooriumil – ütles siis, et tema enam kedagi kuuri, kus tal kutsikad olid, ei lase, ja kui kuuriuks avanes, siis vaatasimegi, et kutsikad olid kõik puuris."

Tegemist oli kutsikavabrikuga. Korn ei näe, et see oleks õige koeri ketis ega puuris hoida. "Nad olid päevast päeva oma puuris, istusid ja magasid oma rooja sees ja välja nad ei saanud," meenutas ta.

Ühtekokku leiti talust 16 koera. Üheksa neist viidi varjupaika. Üks emane koer koos viie äsja sündinud kutsikaga jäeti omaniku kätte. Blondu aga leidis uue kodu Kristjani juures otsekohe.

"Minu puhul on kõige raskemad väljakutsed üldse loomadega seose. Loomade ja lastega seoses. Täiskasvanud inimesed on iseseisvad, aga loomad ju ei saa ise hakkama," kirjeldas ta.

"Ma ütlesin loomakaitse liidule läbi huumoriprisma, et "see blondiin on päris asjalik, et paneme ta nimeks Blondu, et millal ma ta kätte saan". Aga see oli pool huumoriga. Aga siis oligi, et mulle tehti taustakontroll, vaadati elamistingimused ja kõik asjad üle ja niimoodi see asi läks ja niimoodi ta minuga kaasa tuli."

Peale alatoitumuse Blondul muid terviseprobleeme ei olnud. "Muud ta peale kondipuru seal puuris ei saanud. Aga esimesel päeval, kui ta kuivtoitu või konservi nägi, siis ma vaatasin, et pistab koos potiga jooksu. Aga nüüd sööb nii viisakalt."

Ainus võõras asi Blondu jaoks on praegu autosõit, sõnas Korn.