Tiina Toomet müüs omanimelise kliiniku osaluse maha juba novembris ning hetkel tegeleb ta veel viimaseid päevi veterinaarsete vastuvõttudega ja kutsikakooli pidamisega.

Tiina sõnul on tegemist väga elumuutva perioodiga. "Ma ei pea enam igapäevaselt mõtlema nende asjade peale, mille peale mulle üldse pole meeldinud kõik need 31 aastat mõelda," viitas ta tööga seonduvatele muremõtetele, mis on tihtipeale suuresti ka materiaalsed.

Abikaasa Vallo Toomet sõnas, et Tiina ei tahtnud enam igapäevaselt firma juhtimisülesannetega tegeleda. "See on põhiasi, millest ta tahtis loobuda ja millest ta on praeguseks loobunud," ütles ta, lisades, et muutus on mõjunud Tiinale rahustavalt.

Hiljutine kahe lähedase naiskolleegi kaotus pani Tiina oma elu väärtuste üle järele mõtlema. "Meil oli sügisel üks konverents, kus räägiti vaimsest tervisest ja auditooriumis oli mitu noort kolleegi, kes ütlesid, et nad on läinud tööle mõttega, et küll oleks hea, kui ma jääks auto alla ja ma ei peaks tööle minema. Ja see ehmatas mind väga!" imestas ta.

Just ametiga kaasneva suure stressi tõttu ei ole Tiinal kahju, et ükski tema kolmest lapsest loomaarstiks ei hakanud ega võta Toometi nimelist kliinikut üle. "Mul on kogu aeg olnud see teadmine, et lapsed peavad valima oma tee ise," lisas ta. "Ja mina ka ju valmistasin tohutu pettumuse oma emale," muigas Tiina, kelle ema ja vanaema olid hoopis kosmeetikud.

"Alguses ta oli lihtsalt loomaarst, kes köögilaua peal koeri ravis. Aga ühel hetkel saime aru, et mõistlik on tööd ikkagi firma alt teha ja nii ta läks," meenutas Vallo. "Igaüks tegi, mida oskas ja tegi nii hästi, kui sai," kommenteeris Tiina 1990-ndatel loomaarstiks olemist.

Tiina Toometi erapraksisest kujunes 1990-ndate alguses Soome kolleegi ja mentori doktor Helene Juola julgustusel esimene uue ajastu loomakliinik Eestis.

"Sel ajal oli veterinaaria tase hoopis teistsugune. Kui me mõtleme selle peale, milline oli riiklik loomaarstindus – see oli pärit kaugelt idast. Ja Tiina mõjus nagu värske tuuleiil. Ta üritas Soomest hangitud teadmisi Eesti oludesse tuua," kommenteeris veterinaarneuroloog Ranno Viitmaa. "Ta sätestas teistsugused standardid ja ta oli noortele meeletult suur eeskuju."

Hea suhtlusoskus, avatus ja meediateadlikkus tegid Tiinast mõne aastaga Eesti esimese loomaarsti, keda tunnevad ja teavad tihti ka need inimesed, kellel endal loomi pole. Mitte ainult loomade ravi vaid ka nende õiguste eest seismisega alustas Tiina juba 1980-ndate lõpus, kui enamikele Eestis oli see parimal juhul vaid mingisugune kauge läänest tulev mõttelaad.

"Kokku tulid inimesed, kes valutasid loomade pärast südant," rääkis Tiina toonastest aktsioonidest. "Tegelikult päädis kõik suure tüli ja riiuga ja loomade heaks tegime me tol hetkel üsna vähe, aga ma arvan, et see oli tähtis, sest hakati teemat teadvustama."

"Loomade olukord on kindlasti palju paremaks läinud, kui see 30 aastat tagasi oli," jätkas ta. "Kui vaadata Eesti varjupaiku, siis need ei ole koeri täis ja koerad enamasti leiavad endale uued kodud," ütles Tiina, meenutades, et vanasti polnud kodutuid koeri kuhugi viia ja eksinud koera nähes tuli silm lihtsalt kinni pigistada.

"Ma arvan, et Tiinal on jätkuvalt indu ja võib-olla ongi tal nüüd rohkem võimalust keskenduda loomaarstkonna jaoks olulistele küsimustele ja nende lahendamisele avalikkuse ees," arvas Viitmaa.