"Mind häirib, et me õpetame lapsi abituks. Sõna otseses mõttes. Liiga palju asju teeme ise ära: ei ole ette nähtud, ei tohi seda ega teist. Me räägime alati kõikide õigustest, aga unustame medali teise poole – kõigil, kel on õigused, on ka kohustused," sõnas Naudre, kes on olnud lisaks oma kolmele lapsele paljudele teistele isa ja vanaisa eest, püüdes asendada kõike, mis lastekodulastel puudu.

Ta jutustas, kuidas ta paarkümmend aastat tagasi andis lastekodulastele konkreetse töö kätte: "Nii, täna hommikul on meil peenarde rohimine, pulgad püsti – see on sinu, see on sinu ja see sinu. Ja lapsed toimetasid. Aga proovi sa nüüd, aastakümned hiljem, panna laps rohima – pole ette nähtud, ei tohi sundida, räägi ilusti."

Naudre sõnul tuleb lastele läheneda mänguliselt ja läbi võistlusaspekti, leida positiivsed hoovad ja orienteeruda tulemusele. "See pole kohustus, aga teeme töö ära, sest tulemus on see, mida sa oma silmaga näed. Vaiba kloppimine või tolmu imemine on halb töö, aga teeme ära, sest selleks ajaks, kui vaip klopitud, on meil pannkoogid valmis," tõi ta näite.

Tema hinnangul pärsivad lastele seatud raamid loovust ja enesearengut. Naudre arvates peavad aga nõudmised olema kindlasti vajaduspõhised – ei peaks hakkama nõudma nõudmise pärast. Oma kasvatuslikke kogemusi lastekodust on ta saanud rakendada oma lastel ja vastupidi. Nii on ta viinud lastekodule omased ühistegevused koju, et sealgi oleksid ühised rituaalid ja tegevuste rütmid.
Ja ta usub, et kui kodus on peresisesed väärtused paigas, siis halbu konflikte ei tekigi.

Kodu õpetas vastutama

Urmase juttu kinnitas tütar, saatesse kaasa tulnud näitleja Karmel Naudre, kes ei mäleta koduseid tülisid. "Minu vanemad lasid mul olla, mul ei olnud kellaaegasid, millal pean tulema sööma; ei aetud näpuga järge, kas kodutööd on tehtud. Minu väärtust või olulisust pole kunagi defineeritud selle kaudu, mis hinded mul on. Hinded olid korras, aga ma ei tundnud, et see on midagi, mida ma pean tegema. Sain ise oma elu õppetunnid," kirjeldas ta kodust kasvatust.

Karmel usub, et tänu lapsepõlvele on ta täiskasvanuna avatud meelega ning naudib uute asjade katsetamist: "Ma saan aru, et see on minu vaba tahe, mind ei ole sunnitud mitte kuhugi. Ja mind ei mõisteta kodus mitte kunagi hukka. Saan olla täpselt see, kes ma olen ja tean, et olen niimoodi piisav."

Kodune kasvatus õpetas Karmelile ise asjade eest vastutama ning tagajärgi hindama, alates sellest, kui unustad midagi koju kuni selleni, kas võtad seltskonnas alkoholipudeli ja suitsu. "Mul ei tekkinud noorena tunnet, et ma tahaks juua, olin küll seltskonnas, kus suitsetati ja joodi."

Kohutava autoõnnetuse jäljed

Aastaid tagasi juhtus ränk autoõnnetus, mis jättis sügava jälje nii isale kui ka tütrele. "Ma oleksin võinud vabalt seal autos olla," alustas Karmel.

Pool tundi enne õnnetust pani seltskond ta koduväravas maha ning jätkas teed, aga miskipärast vahetusid autojuhid. "Mängus oli alkohol ja seal need noored elud lõppesid, oli üks ellujääja. Ma teadsin, et juht oli kaine, et seal hiljem juhivahetus toimus – see oli väga halb asjade kokkulangemine. Ja ikka tekivad mõtted, et mis ma oleksin saanud teha. Kui ma oleksin kaks sekundit kauem nendega juttu rääkinud, siis nad poleks rekaga... Need mõtted jäävad ketrama, aga ma tegin teadlikult oma otsuseid, et ma ei joonud alkoholi, kui teised jõid."

"Ja üks noortest meestest oli veel minu kasvandik," sekkus Urmas ja ta hääl muutus süngeks. "Poja eest oli isale üks poiss, kes surma sai," lisas Karmel.

"Kriipima jäi see avarii," jätkas Urmas, "kui lapsed oma elu peale lähevad, siis kõik ei ole edulood. Kõik ei jää vee peale püsima, on ka neid, kes hammasrataste vahele jäävad."

Ema kallistused nakkavad

Karmel Naudre rääkis, et kõige suurem väärtus, mille ta kodunt kaasa on saanud, on see, et neist venna ja õega on kasvatatud head inimesed. "Mu vend ja õde on südamlikud, hoolivad ja kaastundlikud. Ja see, et me kõik oleme täiskasvanud, oma eludega, aga tahame ikka koju minna ja vanematega aega veeta, on märk, et midagi on õigesti tehtud."

Karmel ütles, et kui ta on oma isalt saanud avastamise julguse, siis emalt on jäänud külge kallistamine. "Ma olen näinud, kuidas kallistamine nakkab neile, kes ei ole kunagi oma ema kallistanud. Kui ma näen, et mõni ema saab oma lapselt kalli, kes seda pea kunagi ei ole saanud, siis ma mõtlen oma ema peale."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.