Mariupolist päris Sergei Ponomarjov meenutas, et kui tankid tema kodu lähedal sõitma hakkasid, põgenes ta oma perekonnaga kooli, kus ta poeg õppis. Seal elasid nad koos sadade inimestega kaks ööpäeva. "Magasime istudes," kirjeldas ta.

Kui venelased üritasid varjendina kasutuses olevat kooli hävitada, otsustas Ponomarjov, et aeg uude kohta edasi liikuda. "Ma ajasin kell viis hommikul oma pere üles ja ütlesin, et me põgeneme."

Ponomarjov selgitas, et ainus võimalus oli põgeneda Venemaale, sest ülejäänud teed olid täiesti blokeeritud. "Me lahkusime õigel ajal. Järgmisel päeval anti õhulöök," sõnas ta.

Hiljem internetist pilte vaadates nägi Ponomarjov, et maja, mida ta pidas oma koduks, pole enam. "Kaotasime põhimõtteliselt kõik. Ma ei sooviks sellist üleelamist isegi vaenlasele," ütles ta.

Venemaalt pääses Ponomarjov koos oma perekonnaga Eestisse. "Kui mind peaksid nägema Peterburi vabatahtlikud, siis tohutu tänu teile, et ma Eestisse sattusin."

Ponomarjoviga samast kandist põgenes ka Dmitri Rjabokoz. Tema põgenemine pommivarjendist algas siis, kui see põlema süttis. Nii nagu Ponomarjovgi, sai Rjabokoz põgeneda vaid Venemaale. "Me jooksime ühe kotiga välja. Kotis olid ainult riided, muud midagi."

Rjabokoz tõdes, et teekond keldris Eestisse oli õudne. "Igas teesulus peeti kinni, kontrolliti telefone ja kõike muud, et ei leitaks midagi, mis oleks Ukrainaga seotud. Koos minuga evakueerus 19-aastane aastane poiss, kes pandi kontrollpunktis selle eest pikali, et tema telefonis oli kahe aasta eest Twitterisse tehtud postitus, kus oli Ukraina lipp ja kiri "Ukraina". Selle eest tapeti ta seal peaaegu ära," rääkis ta.

Rjabokoziga koos põgenesid sõjakoldest tema ema, isa ja noorem vend. "Täielikult tundsin, et olen ohutus kohas, alles siis, kui olin Narva piiril ja minuga suhtles Eesti nimega piirivalvur," nentis ta.

Luhanski oblastist pärit Oleksandr Kovaltšuk põgenes kodust kolm kuud pärast sõja algust. "Sõitsime kohe ühe-kahe päevaga läbi Venemaa Eestisse välja," rääkis ta.

Mees tõdes, et esialgu ei plaaninud ta Eestisse püsivalt jääda, kuid tänasel päeval tunneb ta ennast siin väga hästi. Ennekõike tekitasid temas hea tunde eestlased, kes kõigega appi tulid. "Mul on hea meel, et ma siia sattusin."