"Kui ma olin kaheaastane, tuli vanaema ja viis oma tütre vägivaldsest suhtest ära," meenutas ta.

Isast on Aune Pastil kolm mälestust: "Üks on see, et ta oli kaine ja sõidutas mind kukil ümber maja; teine see, kuidas ta mu pliiatsid ära teritas ning kolmas – olime üle tee pargis põõsaste taga peidus ja purjus isa peksis me koduaknaid sisse."

Lapsepõlves olid Aune lähikondsed ema, tädid ja vanaema ning ta arvab, et isa puudumise tõttu oli tal hiljem hirm suhtesse astuda: "Mõtlesin, millega see võib lõppeda."

Tulevane abikaasa Urmas Past tegi Aunele juba nende kolmandal kohtumisel abieluettepaneku, kuid naisel oli raske jah-sõna öelda. "Mul oli hirm, sest ma pean oma lastele tagama terve pere ja ma ei taha, et lapsed elaksid isaigatsuses. Ah, põrgut! See ei kao ära ka siis, kui sa oled 70, mida ma veel ei ole, aga see igatsus saadab mind läbi elu," tunnistas ta ning lisas, et jah-sõna sai Urmasele siiski kohe öeldud ning see on tema kõige targem otsus juba 47 aastat.

Sõjatraagika kordab end

Aune ema oli 13-aastane, kui oma emaga Soomest sõja eest Eestisse põgenes. "Mu vanaisa oli läinud Leningradi ja jäänud blokaadi. Vanaema oli ilmselt šokis. Ta jättis maha kõik oma kuldehted ja piibli, võttis kaasa teekannutäie soolaheeringaid ja oma lapsed," teadis Aune rääkida. Praeguse Ukraina sõja alguses luges ta oma tädi päevikuid, mis tollast põgenemist kirjeldasid.

"See oli tohutu traagika. Ja see ajab mind lihtsalt nutma, sest ma ei saa aru, kuidas inimesed ei ole muutunud. Kuidas saab uuesti olla niisugune lugu," ahastas ta ja jutustas päevikust loetust: "Lapsed, üks kümne- teine kaheteistaastane, nägid, kuidas noor sõdur hoidis oma soolikaid peos ja küsis abi, aga keegi ei osanud aidata. Või kuidas ohvitser tuli keldrisse varjunud perede juurde ja valis revolvriga ähvardades endale tüdruku. Kui ma loen neid Ukraina asju, siis on täiesti selge, et ma teen, mida vähegi oskan ja suudan, et Ukrainat aidata."

Vaatamata sõjale ja vägivaldsele suhtele ütles Aune ema, et elu on olnud väga ilus –  ta tundis väikestest asjadest rõõmu. "Ainuke asi, et vanamees (Aune isa-toim.) oleks võinud mulle korragi öelda, et mind armastab," vahendas Aune oma ema nukraid sõnu.

Aune Pastiga saatesse tulnud tütar Liisa Past jätkas, et vanaema tundis heameelt kevade esimestest pungadest või sellest, et õunapuud läksid õitsema: "See oli rõõm järgmisest saabunud kevadest või teadmine, et elu on nii hea, et saame tüdrukutele teha võiga praesaia –  on võid ja suhkrut."

Alati tuleb tegutseda

Ka Liisa Past ütles, et vanaema sõjapõgeniku lugu on teda terve elu mõjutanud. Ta on teadlikult valinud tööd, mis aitavad midagi Eesti riigis paremaks teha. Praegu on ta küberturvalisuse teemadele pühendunud.

"See teadmine, millises jamas olid vanavanemad – teise maailmasõja põlvkond –  ja kui sa saad asju paremaks teha, sul võimalus panustada, et see väike ja iseseisev riik, imeline nagu metsmaasikas, nagu üks ekspresident on öelnud, oleks natuke turvalisem, et lapsed ei peaks jälle kodudest põgenema."

Liisa Past peabki üheks kõige olulisemateks kodust saadud õpetusteks seda, et alati tuleb tegutseda ja üritada asju paremaks teha. "Psühholoogias nimetatakse anglitsismina seda agentsuseks – sa ei tea, kas sinu tegutsemisel on mõju, aga sa tead, et kui sa niisama passid, siis sa pole tegutsenud, et asjad paremaks saaksid," selgitas ta ja lisas, et ta arvas tükk aega, et kõikides kodudes on seda lastele õpetatud: "Ma olin kolmkümmend, kui ma sain aru, et inimeste jaoks on variant jääda probleemi imetlema."

13-aastaselt avastatud vähk

Liisa Past on oma elus lähtunud sellest, et kunagi ei tohi jääda seisma, isegi, kui on väga raske. "Kui sa kukud, tähendab see seda, et on üks vähem kord kukkuda, et õppida püsti püsima."

Ja Liisal on tulnud silmitsi seista väga raske katsumusega – tal avastati 13-aastaselt androblastoom ehk munasarjavähk. "See on mu elu kõige õudsem kogemus, see tuli nagu välk selgest taevast," meenutas ema Aune 90ndate aastate algust, mil tütar diagnoosi sai.

"Päris suur jama on, kui sa oled 13-aastaselt pahaloomulise kasvajaga haiglas," tõdes Liisa Past.

"Saad aru, mul on laps laua peal lahti lõigatud ja ma pean ta kinni õmblema, sest meie haiglal ei ole onko-haiglaga lepingut," vahendas Aune doktori nördimust, kes Liisale esimese operatsiooni tegi ja tahtis ta kohe onkoloogiasse saata.

Eestis ei olnud tollal võimalik teha koeproovidest analüüse ning vanemad pingutasid tohutult, käisid Soomes tipp-professoritega konsulteerimas, et tütart aidata.

"Selles oligi see õnnetus, et oli ühe käe sõrmedel neid varasemaid diagnoose Eestis, see oli uskumatu," rääkis Aune.

Kokkuvõttes oli see lugu tohutust vedamisest, et Liisa sai õige ravi ja tervenes.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.