"Ma tõusin püsti, hakkasin hüppama, hakkasin nutma," vahendas Alika oma esmaseid emotsioone. Lauljatar võrdles Eesti Laulu võitu aastavahetuse ilutulestikuga, sõnades, et tema justkui oligi ilutulestik, mis emotsioonide saatel erinevates suundades plahvatas ning mida rahvas huviga vaatas.

"See on täiesti ootamatu võistlus – kunagi ei tea, mis kõige rohkem inimesteni jõudis ja neile kõige rohkem meeldis," lausus Alika. "Kõikidel on ju erinevad maitsed," tõdes lauljatar, et kuigi ta oli favoriidi rollis, siis superfinaali kohas ta päris kindel olla ei saanud.

"See oli kõige huvitavam hetk – kas tuleb välja või ei tule," muigas Alika küsimuse peale, missuguste tunnetega ta võidulugu "Bridges" saate lõpus uuesti esitas. Ta lisas, et kõige tähtsam on esimene noot õigesti laulda, siis läheb kogu loo esitus sujuvalt. "Minu meelest tuli väga hästi välja."

"Esimene mõte, mis just esinemise ajal pähe tuli, oli see, et kuidas klaverit sinna tassida," rääkis Alika oma esimestest Eurovisiooniga seonduvatest mõtetest. "Ma ikkagi tahaksin Estonia klaverit sinna," sõnas ta, et klaveril on väga tähtis osa tema loost.