"Minu vanemad tegid väga tarku otsuseid, kodus ei tehtud sellest suurt asja, näiteks, et "vau, sa oled nii kaugele jõudnud, ise alles kümneaastane!". Hoiti filtrit ees – seda ei paisutatud kuskilt otsast üle. Laulmine oli lihtsalt tore ja normaalne tegevus," rääkis Põlda, et ta ei ole iial mõelnud ega tundnud end kellestki paremana. Konkureeridagi armastab ta ainult iseendaga.

Ka Heldur Harry viiuldajast vanem vend, praegune Tampere filharmoonia kontsertmeister Johannes Põlda lummas publikut juba väga noorena. Mõlemad poisid jõudsid klassikalise muusika juurde varakult, seda isegi mäletamata.

Pojaga saatesse tulnud ema, TLÜ dotsent ja keeleteadlane  Halliki Põlda jutustas, kuidas ta viis aasta ja 11 kuu vanuse Johannese Kuressaare kammermuusika päevade avakontserdile, mille uksel juhiti tähelepanu, et kontsert ei sobi lastele.

Julgelt esiritta sammunud Halliki jäi enesele kindlaks ja ütles, et kui järele ei proovi, siis ei saagi teada, kas lapsele sobib või ei. Kui Heldur sai sama vanaks, jõudis temagi samale kontserdile. "Seal oli vähe lapsi, aga need, kes olid, nendesse suhtusid publik ja esinejad armastusväärselt, mis minu meelest kasvatas lastes tahtmist seal olla," uskus Halliki.

Kaheaastaselt dirigeerima

Kaheaastaselt võeti Heldur kaasa Pärnusse Euroopa Noorte Sümfooniaorkestri kontserdile, kus poiss terve esimese osa kaasa dirigeeris. Emale tundus, et kõrval istunud kontserdikülastaja vaatab neid tõreda pilguga ja jõudis juba muretsema hakata, kui pärast vaheaega tuli sama naine ja tõi Heldurile šokolaadi, öeldes, et sa tegid pool (dirigendi) tööd ise ära.

"Sa ei pea oma last häbenema, sa pead talle andma võimaluse hoolimata sellest, mida ümbruskond arvab. Võib-olla see ümbruskond ei arvagi seda, mis sulle tundub," kirjeldas Halliki julgustavat õppetundi.

Ta lisas, et siiski tuleb valmis olla selleks, et ostetud kallis pileti jääb realiseerimata – näiteks Heldur on kontsertidel juba enne orkestri lavale tulekut magama jäänud ning alles lõpuaplausi peale ärganud.

Esimest korda viidi poisid ooperisse, kui nad olid nelja- ja seitsmeaastased. Puccini "Tosca" ajal sosistas Johannes vanematele, et tema tahaks seal orkestris viiulit mängida. "Heldur, kes ei saanud vennast kehvem olla, ütles, et aga mina mängin seal laval," muigas ema, kes ei aimanud, et pojad jõuavad veel kaugemale.

Armastav ja turvaline keskkond

Halliki ja Meelis Põlda pidasid tähtsaks luua lastele turvaline, toetav ja laiapõhine kasvukeskkond, oluliseks peeti päris asju – nii said mudilased algusest peale musitseerida ehtsatel pillidel: klaveril, akordionil, kitarril ja trompetil.

"Paned õhtul teleri kinni ega pese nõusid, kui laps harjutab. Päriselt kuulad ja huvitud, kuidas ta mängib," rääkis Halliki pere põhimõtetest ning lisas, et ei mäleta, et neil abikaasaga oleks kunagi olnud teemaks eesmärgipärane muusikute kasvatamine.

Pangajuhist isa Meelis tegi töölt ekstra lõunapause, et tulla koju poegadega laulma ja klaverit mängima. "Mina tegin toidu soojaks, tema võttis poisid põlvedele ja laulis," kirjeldas Halliki. "Ma ei kujutaks ette armastavamat keskkonda," tõdes Heldur.

Ema meenutas, kuidas esiti samuti viiulit õppinud Heldur koolist tulles tihti anus, et saaks hoopis klaverit mängida: "Lubas, et tal on kõik õpitud ja vajalik tehtud, kui vaid klaveri taha saaks. Klaver oli tema komm."

​Teadustöös andekuse fenomeni uurinud Halliki Põlda on püüdnud poegade kohta käivaid lennukaid komplimente kärpida, aga muidugi on ta laste üle uhke: "Mul ei olegi mõtet eestlaslikult hakata juttu ajama, et ah, mis nüüd mina. See on suurepärane, millise valiku pojad on teinud ja ma naudin seda mistahes hetkel."

Pahad asjad ei olnud ägedad

Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas Heldur mäletab ka mingit varianti paha peale minna, vastas viimane, et see polnud võimalik, sest tema kasvukeskkond ei soosinud seda. Ei kodu ega kool.

"Meie koolis (Tallinna muusikakeskkool - toim.) ei olnud pahad asjad ägedad, ägedad olid head asjad – see, et sa harjutad pilli. Me võistlesime, kes rohkem pilli harjutab, mitte alkoholi joob. Seal koolis olid need asjad teistpidi. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin võinud sattuda paha peale."

Eeskujuks Jassi Zahharov

Heldur avaldas, et tema üheks suureks eeskujuks on olnud Jassi Zahharov, keda mäletab juba tollest "Tosca" kogemusest.

"Enesekindlus, laulmise väljendusviis, suhtumine nii ellu kui ka laulmisse," nimetas ta eeskuju parimaid omadusi ning lisas, et tal oli tohutult hea meel Zahharoviga "Romeo ja Julia" etendusel lava jagada. "Ma elan isegi praegu rääkides seda sooja tunnet läbi," tõdes ta.

Kõige tähtsamaks elus peab Heldur peret, mis pakub stabiilsust ja kaljukindlust, koht, kuhu saab minna oma rõõmude ja muredega, inimesed, keda usaldada ja kellele loota. "Ma arvan, et mu lapsepõlves on nii palju asju, mida ma tahan kunagi edasi anda enda lastele," ütles ta.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.