Gomozova selgitas, et teda valdas ühel öösel väga sügav tunne.

"Armastus, hoolivus. Tunne, et ma tahan pakkuda armastust ja hoolivust ühele väiksele lapsele. Ma ei teadnud, kas see on poiss või tüdruk, aga teadsin, et pean selle nimel tegutsema ja kuna teadsin, et mul pole õnnestunud endal last saada, siis mitte pakkuda hoolt ja armastust ning pere ühele teisele lapsele."

Tol hetkel oli ta üksi ja 40-aastane ning ei uskunud, et see on võimalik. Siiski kirjutas Anzelika sotsiaalkindlustusametile ja sai oma suureks üllatuseks kohe nii vastuse kui ka kutse lapsevanemaid ettevalmistavale koolitusele. Selle lõppedes jäi ta ootele. Tähtis telefonikõne, et ootel on üks kuueaastane poiss, tuli kolme kuu pärast.

"See päev oli väga eriline. See oli märtsikuu ja täpselt oli temal sünnipäev ning kui ma läksin kohtumisele sotsiaalkaitseameti ja lastekaitsetöötajaga, siis tema arvas, et me tulime tema sünnipäevale. Ta oli väga rõõmus ja väga elevil ning see šokolaad, mis talle viisin, kadus ühe sekundiga," meenutas Gomozova

"Ta oli hästi eufooriline ja energiline, aga leidsime suhteliselt kiiresti ühise keele ja hakkasime mudelautodega mängima ja joonistasime. Mulle väga meeldiski tema puhul, et ta oli hea suhtleja ja rõõmus laps. Sain esimesest hetkest aru, et oleme teineteise jaoks loodud."

Pärast esimest ühiselt veedetud nädalat olid mõlemad kokkujäämises kindlad. "Ma ei tahtnud teda kurvastada ja talle haiget teha, et ta peab veel korra minema turvakodusse selleks, et mingi paberimajandus korda ajada. Ma helistasin sotsiaalkindlustusametile ja lastekaitsele ning ütlesin, et ma ei tooks juba teda tagasi. Mai lõpus ta tuli ja on meiega," meenutas Gomozova.

"Kui ta tuli siia, siis ta kolm kuud, alguses iga päev, hiljem üle päeviti küsis, et kunas ma lähen turvakodusse tagasi. Ta oli harjunud, et ta on kuskil ja siis läheb jälle turvakodusse. Aga iga kord ma ütlesin, et "ei, see on nüüd sinu kodu, sa ei lähe enam tagasi turvakodusse". Nüüd ta enam väga ei meenuta turvakodu."