"Olen muutunud oluliselt rahulikumaks ja tänulikumaks – et olen üldse elus. Ka probleemid ei tundu enam nii suured. Aga miks ma olen muutunud hästi kannatamatuks, on see, et ma ei salli, kui inimesed raiskavad aega. Ja lugupidamatus minu aja suhtes – selle peale on mul tekkinud tõrge. Aga ma olen seda õppinud kontrollima," kõneles ta.

Pärast päikest ja päevitamist täis Tai reisi 2016. aastal avastatud halva prognoosiga nahavähk pani mehe arvestama fataalsete tagajärgedega. Haiglavoodis tegi ta oma elust kokkuvõtteid ja pidas lähedastega hüvastijätuvestlusi.

"Olen ülikoolis õpetanud, advokaadina töötanud, raamat on kirjutatud, artiklid avaldatud, ühiskonnas kaasa räägitud. Selles mõttes ei ole põhjust öelda, et liiga vara," kirjeldas ta omi mõtteid elu lõpust.
"Ainuke, mis jäi kripeldama, oli see, et sa tahad olla oma laste elu osa. See oli koht, kus ma ei saanud rahu kätte," lisas Ginter, kel õnnestus siiski kuri haigus seljatada.

Õpetaja ennustus vangiminekust läks täide

Advokaat rääkis saates esimest korda avalikult oma kujunemisloost, kuhu mahub unistus lehmalaudast, isata kasvamine, keskendumisraskused koolis ja noorukina kodust väljakolimine.

"Mu esimene plaan oli saada bussijuhiks, enne seda tahtsin oma lehmalauta saada. Juurale keskendumine algas 8.-9. klassis," meenutas Ginter, kes veetis suved vanavanemate juures, kus oli laut ja palju loomi.
Oma poja viis Ginter lauta juba seitsmepäevasena. "Et kultuur kaduma ei läheks," selgitas ta ning nimetas vanavanemate rolli väga oluliseks.

Kool oli Carri Ginterile aga üsna keeruline koht. "Olin selline, kes segas tunnis vahele, mul oli raske keskenduda ja igav. Mõned õpetajad armastasid mind, teised pidasid keeruliseks lapseks. Mulle meeldis nalja teha ja lollitada, olid klassikaaslased, kellega oli mõnus seda teha," jutustas ta ja lisas, et teised võtsid end peagi siiski kätte.
"Mitmekesi tola teha oli vahva, aga üksinda klassi ainuke loll olla ei olnud tore. Otsustasin ümber," meenutas ta.

Õpetajatele ei ole Ginteril midagi ette heita, kuigi oli neid, kes pakkusid fantastilise õpikogemuse, aga neidki, kel olid temaga suured raskused. "Parim oli see, kui öeldi, et sina lähed vangi. Kui ma lõpuks advokaadiks sain ja hakkasin vangla vahet käima, siis mõtlesin, et õpetaja oli ettenägelik," naeris ta.

Nimi peab kõlama ja kandma

Pojaga saatesse tulnud ema Sirje Ginter jutustas Carri nimepaneku loo. "Sel nimel oli alguses "y" lõpus, aga perekonnaseisu ametnik võttis selle ära, ütles, et nime ei panda mitme võõrtähega. Siis läkski nimi Carri lendu. Muidugi on seda keeruline kirjutada või kasutada, aga nimi peab kõlama! See nimi ongi pandud sellepärast, et see kannaks teda."

Carri sündides oli ema 21-aastane, isa veel noorem. Ema Sirje jätkas koos beebiga ülikooliõpinguid – küll magas laps kooli ees sirelipõõsas, küll lebas laual, kus ema pani Kalašnikovi automaati kokku, küll sai kursusekaaslaste poolt kussutatud ja jalutatud.

Teadlikke mälestusi oma isaga ühe katuse all elamisest Ginteril ei ole. Isa lahkus, kui poeg oli kolmeaastane. "Hakkasime suhtlema, kui olin 10-11-aastane, siis ta oli juba Tallinnas, tal oli uus pere," rääkis ta kontakti taaselustamisest isaga.

Keskkooli ajal otsustas poiss kodust lahkuda puht pragmaatilistel kaalutlustel: "Tahtsin lõpetada keskkooli normaalsete hinnetega ja see oli põhjus, mis eraldi elada. Mingit tüli ega solvumist ei olnud."
Siiski tuli noorele inimesele suure üllatusena, et üksinda elades on vaja muretseda kõikvõimalikud asjad, mis seni olid iseenesest mõistetavad tundunud: pann, õli, sool, käterätikud, praelabidad.
"Uksest välja kõndida oli väga hea, aga see, mis järgnes...," muigas ta ning rääkis, kuidas isa andis raha elamiseks ja ema käis muuga varustamas.

Soovitused lapsevanematele

Olles nüüd isegi lapsevanem, ei võrdle Carri Ginter oma laste kasvatamist sellega, mismoodi teda kasvatati. "Ei saa võtta aega, mis oli ammu enne sind, kui oli hoopis teistsugune riigikord ja võimalused," leidis ta

Küll aga usub Ginter, et kasvamine ühe vanemaga avaldab mõju. "Klammerdun oluliselt rohkem oma laste heaolu külge. Tahan neile isana olla olemas, mul ei ole soovi ega vajadust kuskile jooksu panna," kinnitas ta.

Tulevastel lapsevanematel soovitas Ginter suhtuda lastesse kui mõistlikesse arutlevatesse täiskasvanutesse, kuigi nad seda ei ole. "Last ei ole vaja hallata, administreerida. Ta tahab tähelepanu ja hoolivust ja tarka suunamist."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.