Möödunud aasta kõige müüdum raamat nii Rahva Raamatu kui Apollo poekettides oli Lembit Ulfsaki elulugu. "Mulle oli suur üllatus, et numbrid, millega edetabelitesse jõutakse, on tegelikult ikkagi väga väiksed. Inimesed ostavad raamatuid üsna vähe," ütles Ulfsak-Šeripova, lisades, et inimesed ostavad tavaliselt enim eneseabiraamatuid. "Päris kirjandust ostetakse ikka erakordelt vähe."

Raamatu toimetaja sõnas, et kõige rohkem on kiidetud Ulfsaki lapsepõlve kirjeldavat raamatu peatükki. "Seda osa oli kõige keerukam ka kokku panna, kuna see ulatub nii kaugesse minevikku," lausus Ulfsak-Šeripova. "See oli omamoodi detektiivitöö – otsida Räpina vahelt üles tädikesi ja onukesi, kes seda aega mäletavad."

Ulfsak-Šeripova tõdes, et ametlikku esitlust teosel ei toimunudki. "Ainus asi, mida me tahtsime teha, oli minna Räpina rahvaga kohtuma," ütles ta, lisades, et Räpina raamatukogus ikkagi üks populaarseks osutunud sündmus raamatu ilmumise puhul korraldati.

"Kirjutamise poole pealt üllatas mind Epneri ülim põhjalikkus," kiitis Ulfsak-Šeripova autorit. "Kui raamatus väidetakse, et anka all õitsesid anemoonid või kellelgi oli seljas sinine kleit, siis seda ta mitte ei luuletanud kokku, vaid küsis mitmest allikast üle," tõi toimetaja näite.

"Seal on mõned kohad, mida lugedes hakkasin iga jumala kord nutma, läksin endast välja ja pidin kümneks minutiks õue värsket õhku hingama minema," nentis Ulfsak-Šeripova, et täielikku objektiivsust ta raamatut toimetades säilitada ei suutnudki.

Ulfsaki tütre sõnul ei soovinud isa kodus oma tööga seonduvatest teemadest vestelda ning ennast tähtsaks ta ei pidanud. "Kui ta mingi auhinna sai, siis ta toppis selle sahtli põhja ja ei tahtnud sellest ühtegi sõna rääkida."