Valdo Pant oli raadio- ja teleajakirjanik, publitsist ning dramaturg, kes saavutas oma loomingu ja esinemistega usalduse, tunnustuse ning populaarsuse. 1948. aastal sai Pandist Eesti Raadio korrespondent. Ajalehtedele kaastööde kirjutamisega oli ta ameti nii selgeks õppinud, et tõusis kiiresti tippreporteriks.

Telekommentaator sai Valdo Pandist ametlikult 1966. aasta augustis ning vaataja-kuulaja pidas teda juba siis tunnustatud meistriks. Pant esitas alati küsimusi mõtlemiseks, arutamiseks, ridade vahele peidetud mõtete tabamiseks. Pärand, mille Valdo Pant jättis, on nii rikkalik, et pakub küllaga ainest ja mõtlemist praegugi.

1980. aastast tunnustab Eesti Rahvusringhääling Valdo Pandi nimelise preemiaga tegevajakirjanikku silmapaistva ajakirjandusliku töö ja ühiskonnale oluliste teemade käsitlemise eest viimasel kolmel aastal. Preemiaga hoiab ERR mälestust Valdo Pandist, väärtustab tema panust ajakirjanduse piiride avardamisse ja motiveerib ajakirjanike loomingulisi otsinguid. "Inimene kasvatab lille, lill inimest," kirjutas Valdo Pant 1962. aastal.

Katkendeid tele-eetrist:

Ajatelg:

Pandile mõeldes
Vallo Kepp, kunagise Eesti Telefilmi režissöör-operaator

Eesti laskurkorpuse sõjateelt eluga pääsenud mehed olid vaimustuses Valdo Pandi Teise maailmasõja ajaloo nõukogudepoolsest detailsest käsitlusest saatesarjas "Täna 25 aastat tagasi" (313 saadet aastail 1966-1970). Hästi läks veteranidele peale katteplaanide alasti propaganda. See oli kohati segu neile üdini tuttava Stalini aja tagalaringvaadete stiili jätkumisest ja üksikutest pudemetest rindejoone tagant trofeefilmidest, mida saatesarja toimetaja Aare Tiisväli ainult temale teadaolevate kanalite kaudu oskas hankida. Aare Tiisväli oli minu aegadel "Eesti Telefilmi" toimetaja ja kirjandusest midagi teha tahtva inimesena pöördusin tema poole.

Vana parteisõdurina oli ta teatava piirini vastutulelik ja sõbralik. Kuid jutu tüürimisel saatesarja "Täna 25 aastat tagasi" juurde muutus paugupealt kidakeelseks. Võib-olla panustas ta oma arvates rohkem, kui temalt oodati ja kuulsust ei jätkunud küllaltki autoritaarse Pandi kõrval temale rohkem kui vanad kolleegid isekeskis kutsusid suitsunurgas teda (mundrita) polkovnik Tiisväljaks.

Hiljem, pärast Valdo Pandi lahkumist, olen minagi sõjaveteranide suvepäevadel operaatori assistendiks sattunud. See oli üpriski võõrastav - kui kedagi toimetaja/saatejuht intervjueeris, seisis vaikiv müür teistest veteranidest operaatori selja taga ja oli ebakõlade puhul mehe jutus valmis kohe sekkuma. Filmilimiidi kokkuhoiu seisukohalt oli kasulikum ükshaaval nendega kusagil eemal nägemisulatusest väljas suhelda. Nad kõik olid vastavalt tarbitud alkoholikogustele valmis rääkima, lõputult rääkima ükskõik kellele. Rõõm ellujäämise üle oli kogu aeg tuntav, muutudes vahel uhkuseks ja ülbeks üleolekuks tagalarottide üle.

Hiljem meie vabanemistuultes trügisid nad pikas toidusabas oma tõenditega ette ja rääkisid ammuse retoorika kohaselt meie vabastamisest. See seltskond kallas pidevalt sümboolselt ka Valdo Pandi eluajal klaasi ääreni täis ja sundis teda auks, mälestuseks või terviseks ja tuhandeks teiseks põhjuseks jooma. Olen küll ja küll ETV valvelauas väljasõitu oodates näinud veterane Pandi järele küsivat ja kindlasti igal teisel-kolmandal ka pudel mulksuvat kotis ootel. Tollal  suvepäevadel kerkis põõsa veerest taaruval kõnnakul veteran, kellele seltskond oli ilmselt selgeks teinud, et rääkijatel suu kuivab ja tuleb viinaklaasid neile viia. Seda hoolimata asjaolust, et võte käib ja teine veteran on ordenite all puhevil, et saab televisioonile (tollal ainukesele!) rääkida kangelastegudest. Lõppes lugu kaadrisse viinaklaasidega kakerdavast mundris mehest. Välgukiirusel jõudsime operaatoriga ühisele seisukohale: hakkame vastama ülemuste sõimule lihtsalt: "Mida ta arvab, kas oleksime pidanud ise ära jooma?" Üldine segadus kaamera ees enne, kui sai stopile vajutatud, oli totaalne. Neid saateid ja filme tehes pidi kõva tervis olema, sest filmi- ja teletöö on kollektiivne töö, ütles operaator ja aitas tassida purupurjus režissööri koju!

Aga filmija teletöö tegijatele kukkus suvepäevade söögiplatsil või keskkomitee ning Toompea puhvetis alati midagi suupärast, kas või lastelegi kaasa haarata – oli seegi päev teiste kõrval korda läinud.