1972. aasta sügisel jäid Tartu Riikliku Ülikooli klubi eestvedajale Anneliis Mossile silma omavahel vinüüle vahetavad muusikahuvilised tudengid ja ta otsustas pidude formaati muuta. Rohkemate üliõpilaste klubisse meelitamiseks kuulutati 13. oktoobriks välja stereokontsert, mille esimeses osas lubati Emerson, Lake & Palmeri lühialbumi ühiskuulamist ning teises osas jalakeerutuseks valikut tantsumuusika stereoplaatidelt. Plaate keerutasid Riho Baumann, Peeter Virsa, Toomas Tiivel ja Olav Osolin.

Toonase Tartu Riikliku Ülikooli esimese kursuse filoloogiatudeng Olav Osolin meenutas Eesti esimesi diskosid, mis leidsid aset Tartu Ülikooli klubis. "Kogu Tartu noorte seltskond ja ka need, kes olid tulnud mujalt, üritasid uksest sisse pääseda," meenutas Osolin. "See oli meie üks suuremaid probleeme, et mismoodi rahvahulka taltsutada."

"See oli ainukene koht, kus 1972. aastal mängiti tantsuks Black Sabbathit. Kogu Nõukogude Liidus!" lisas ta.

"Me reklaamisime seda välja kui stereoõhtut, stereo oli tol ajal väga uus ja põnev asi. Meil ei olnud isegi stereogrammofone, sest neid Nõukogude Liidus veel väga ei toodetud," meenutas Osolin, et need tuli ise valmis nikerdada.

Üks asi, et tehnika tehti põlve otsas, aga ka muusikat polnud saada. Iga välismaine vinüül, mis 1970-ndate alguse ENSV-s kusagilt hankida õnnestus, võis osutuda esimeseks sammuks diskori kuulsusrikkal rajal. Näiteks Einar Kapp sai Soome sõbrannalt Slade'i plaadi ja kutsus Paides 1972. aasta detsembris rahva kokku. Kapp rääkis, et teeb endiselt hea meelega diskosid. "Kui ma lugusid valin, siis valin reeglina need lood, mis endale meeldivad."

Kui Osolini ja Kapi sõnul tuli esimestel diskodel arglikuvõitu rahvast pigem tantsupõrandale agiteerida, siis juba paari aastaga sai sellest esmane meelelahutusvorm. Kapp meenutas, et üks lugu, mida ta pidevalt mängis, oli Gary Glitteri lugu "I'm The Leader Of The Gang".

"Kuna ruum pakiti rahvast nii täis kui vähegi sai, siis mööda seina hakkasid higinired alla tulema, sest ega mingit ventilatsiooni ju tol ajal polnud," rääkis Osolin. Ta lisas, et higi valgus hiljem põrandale, nii et seal sai liugu lasta ning see pani ruumi tugevalt haisema.

Osolin sõnas, et aastatel 1972-1974 mängiti ainult vinüülimuusikat, kuid 1975.-1976. aastatel tulid esimesed lintmakid. Aegamisi tõrjusid lintmakid grammofonid välja ja diskoritest nagu Arno Kukk, Allan Roosileht, Raivo Raidam, Aivar Pilv, Tiit Priidel ning paljud teised said oma ajastu suunamudijad.

Nõukogude korrale omaselt pidid ka diskorid läbima ametliku atesteerimise ehk esitama komisjonile oma näidisdisko kava, sest muidu ei tohtinud töötada. "Igal diskoril pidi olema koht, mis teda majandab või kus tema asetseb," meenutas diskor Priidel, kes mängid Kreuksi klubis. Ta lisas, et diskodel mängiti enamasti lääne muusikat, kuigi atesteerimiskomisjonile esitati nimekiri ideoloogiliselt sobilikest artistidest.

1980-ndate keskpaigast algas videodisko ajastu, kui diskorid hakkasid ringi käima suurte televiisoritega. Priidel korraldas ühe sellise ürituse Saaremaal, kus puldis käis mituteist diskorit järjest ning tantsiti õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni.

"Inimesed tulid peole suhtlema, inimesed tulid tantsima, inimesed tulid sinna tutvusi sobitama. Kes otsis omale meest ja kes otsis naist ... Tänapäeval on lihtne, tõmbad mingi äpi alla ja vaatad, kas tuleb või ei tule ..." rääkis Priidel.

Kui Priidel ja Kapp tegutsevad diskorina tänaseni, siis paljud 1970-ndate diskorid särasid hiljem hoopis teistel aladel. Toomas Tiivel ja Mart Tarmak teenisid Eesti riiki diplomaatide ja suursaadikutena. Viktor Siilatsit teatakse auto-, laeva- ja sadamaärimehena. Aivar Pilv on üks Eesti tuntum vandeadvokaat ning Olav Osolin tegutses pärast plaadikeerutamist eduka reklaamiettevõtjana ja kirjutab nüüd ka raamatuid.