Filmi režissööri, Tampere poja Eik Erik Siku sõnul algas ema nõudehullus väga ootamatult. "Ma olin selleks hetkeks õnneks juba välja kolinud, aga iga kord, kui ma üle nädala külas käisin, hakkas sinna mingisuguseid esemeid tekkima. /--/ Ühel hetkel oli need nõud igal pool – et astudki uksest sisse ja astud jalaga mingi portselannõu sisse," meenutas ta.

Tampere sõnul sai nõudehullus alguse Facebooki grupist, kus ta soovis ühe klaasikogu maha müüa. "Hakkasin vaatama, et ma teen kapis ruumi ja ma võtan midagi sinna asemele," rääkis ta.

"Siis mu ema pärandas minu tütrele nõukogudeaegse kultusserviisi, Riia portselanitehase toodangu Laima, ja ütles, et mul on siit üks tass puudu ja suhkrutoosi kaas on katki – tee korda. Aasta jooksul kogunes mulle kaheksa Laima serviisi, aga seda suhkrutoosi kaant endiselt pole," kirjeldas Tampere.

Tänasel päeval Tampere enam nõusid ei kogu. Naine tunnistas, et raha, mis nõudele kulus, pani näiteks pausile soovi ehitada maja. "See film oli äratuskell," tõdes ta.

Tampere sõnas, et tema nõudehulluse tüvi on seotud sooviga süüa teha ja lauda katta. "Ma tahan oma lastele ja sõpradele pakkuda seda elamust, et nad tulevad siia ja mul on laud kaetud nii, nagu ükski restoran seda ei oska. Meil on nõudehullude klubi, kus me näitame neid sätungeid. Seda ma tahan teha ja ma jätan endale ainult need asjad, mida ma kasutan," sõnas ta.