"Emal olid päris tihedad paanikahäired, mis rakendasid ta voodisse mitmeks tunniks või paariks päevaks. Kui ma neid pealt nägin, lõi mingi loomupärane instinkt välja, et mina pean olema tugevam pool, pean emmet toetama, ütlema, et kõik läheb hästi," meenutas Pille-Riin perioode, mil ta tundis, et ei saa enda vajadusi esiplaanil hoida.

Varajane iseseisvumine ja vajadus olla tugev on Pille-Riini palju mõjutanud. "Ma nutan väga harva, sest näen, et see on nõrkuse värk. Ma tunnen, et pean kogu aeg tugev olema ega saa näidata kellelegi, kui mul on midagi valesti. Aga ma tegelen sellega," rääkis ta, et on aastaid uurinud psühholoogiat, mõistmaks paremini iseennast, teisi ja ka ema. "Psühholoogia on saanud mu elu osaks ja usun, et see on midagi, millega tulevikus end siduda," nentis ta.

Ometi nimetas Pille-Riin oma lapsepõlve parimaks ning ütles, et ei ole iial tundnud, et tal oleks midagi vähe olnud, kuigi ema tõi välja hetki, mil raha oli napilt ning mõnikord käidi söömas sõbrannade juures.
"Emaga oli meil suhe hea ning kogu aeg oli hullult huvitav ja kirju seltskond ümber. Eriti siis, kui jõudsime Von Krahli teatrisse, kus kasvasin koos näitlejate Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga. Mulle on alati meeldinud olla vanemate inimeste seltskonnas," jutustas Pille-Riin.

Kodusest kasvatusest tõi naine välja, et ema andis talle võimaluse kõike katsetada ja kogeda, midagi otseselt keelamata. "Aga kui ema vihastas, siis ta ei karjunud, vaid solvus. See õpetas mind kõige rohkem mitte tegema väärakaid asju. Kõige vastikum asi terves universumis oli see, kui ema solvus," tõdes ta.

Vastsündinuna hüljatud

Pille-Riini ema Kersti Karro rääkis saates, kuidas tema enda ema ta sünnitusmajja maha jättis: "Ta kirjutas kirja, et ei taha minust midagi teada ja nii ma sinna jäin. Imikut ei saadeta kohe lastekodusse, olin mingi aja sünnitusmajas, aga kellel seal oli aega minuga tegeleda... Ju sealt on sellised probleemid tulnud, et mul on maha jätmise hirm."

Kahekuusena anti Kersti kasuperre, kuid hüljatuse paine saatis teda alati.
Aastakümneid hiljem leidis ta üles oma bioloogilise pere ja koos sellega vastused mõnedele küsimustele. Leitud vanema õega suhtleb Kersti nüüd, kuid emaga ta ei kohtunudki, sest tema oli selleks ajaks surnud. "Vanaema oli teistele lastele öelnud, et ema käis küll sünnitusmajas, kuid tuli koju ja ütles, et laps oli vigane ja jäi sinna," sai Kersti teada.

"Vähemalt see küsimus sai lahendatud, kust ma pärit olen," lausus ta. Seda, et ta on adopteeritud, sai ta teada 9. klassis, mil kasuema tõe vihapurskena välja käis. "Siis hakkasin mõistma, miks ma olen teistsugune, miks ma pole selle pere sarnane, tekkis kergendus ja hakkasin liikuma nende asjade poole, mida mina tahtsin," jutustas ta ja lisas, et on tänulik, et ei sattunud lastekodusse ja et teda kasvatati ja õpetati.

Isast ei saanud lähedast

Pille-Riin nentis, et hirm olla maha jäetud on ka temale edasi kandunud, kuid kui kunagi tuli juhuslikult jutu sees välja, et ema Kersti on adopteeritud, said tüdrukule mitmed asjad selgemaks.

Enda isa nägi Pille-Riin, kui oli 14-aastane ja esitas emale nõudliku palve isaga kohtumiseks. Siis oldi vahelduva eduga kontaktis, kuid isast talle lähedast inimest ei saanudki. "(Kasu)vanaisa on alati ema kõrval olnud see n-ö isafiguur ja toetaja, inimene, kes ostis mulle esimese kitarri ja süntesaatori," ütles ta.

Tuntuse võlu ja valu

Pille-Riin sai juba sajandi alguses maitsta tuntuse häid ja halbu külgi, kui popiks sai lasteansambel Ice Cream, kus ta laulis. Laulust "Helista mulle mobiilile" kujunes arvestatav hitt.

Laulda meeldis Pille-Riinile väga ning tore oli näha inimesi, kes võtsid bändi hästi vastu ja laulsid kaasa. "Lahe oli, aga see oligi lahe selle hetkeni, kui tulid esimesed täiesti arusaamatud kommentaarid välimuse kohta. Mingid ajuvabad asjad. Hakkasin aduma, et see polegi ainult lõbus," rääkis ta.

"See oli lõbus mäng ja kuna neile kõigile meeldis laulda, siis see oli laulumäng. Nad ei võtnud seda tööna või sellena, et oleme kuulsad. Sealt oligi see šokk kõige suurem, kui hakkasid tulema kommentaarid, et kes te oma arust olete. Nad olid patsikestega tüdrukud, kes elasid oma laste elu. Aga see kadedus läks koledaks, hakati keset ööd helistama. Sain aru, kui jõuetu ma olen," kirjeldas Kersti Ice Creami ümber toimuvat ema pilgu läbi.

Pille-Riin kõneles sellestki, kuidas teda koolis kiusati: "Ma olin koolis popp, keda kiusata, olin kogukam ja olin selles bändis - oli erinevaid nurki, kust suruda."

Ühel hetkel leidis ta aga viisi, kuidas kiusajatele vastu hakata. "Saan teile nii vastu, et olen teie vastu hea. Kui sa ütled mulle halvasti, siis ma ütlen, et loodan, et sul on tore päev. Ja siiralt. Võtsin kõiki inimesi ühel pjedestaalil olevatena. Inimestel on eriarvamused, aga sina saad kontrollida, kuidas need sulle mõjuvad."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.