Vunš tõdes, et kuigi ta on preemia eesti väga tänulik ning see on suur asi, ei mõtle ta sellele iga päev. "Nii palju muid asju on teha ja mõelda, et see ei ole kuidagi domineeriv," sõnas ta.

Lisaks näitlemisele on Vunš aastaid tipptasemel tänavatantsuga tegelenud. "Ma ei oska enam oma elu liikumiseta mõtestada. Miks ma ka lavaka kõrvalt üritan võimalikult palju tantsida, on see, et teatrimaailmas on hästi palju konventsioone, mingeid reegleid, kuidas me peame asju tegema ja mõtlema, mida tänavatantsus on üllatavalt vähe. Sa ei tea kunagi, mida täpselt tegema peab või mis on õige või vale. Seal on mingi vabadus, mille inimesed saavutavad," selgitas ta.

Tudengi sõnul aitab see, et ta on terve elu laval olemist läbi liikumise mõtestanud, teda ka lavakunstikoolis. "Kõik see info, mis tuleb, on vaja kuidagi oma keelde tõlkida. Läbi keha ja liikumise oskan mina kõige paremini asjadest aru saada."

Vunš, kes ka gümnaasiumis kolm aastat teatriklassis õppis, tunnistas, et tal ei olnud kunagi kindlat plaani näitlejaks saada. Tõuke lavakunstikooli katsetele registreerida andis nimekiri õppejõududest, kes uut kursust juhendama pidid hakkama – teiste hulgas jagavad Vunšile teadmisi Jaak Prints, Merle Karusoo, Mart Kangro ja Eve Mutso-Oja.

Vunš tõdes, et kolme lavakunstikoolis õpitud aasta jooksul on suurem osa tema ajast siiski koolile kulunud. "Kui sa siia kooli tuled, siis see on see, millega sa lihtsalt pead arvestama, sest nii see maailm käib," sõnas ta. "Millest ma väga kiiresti aru sain, kui ma siia tulin, on see, et see on väga raske amet."

Näitlejatudengi sõnul on lavaka 31. kursus, kuhu ta kuulub, väga töökas, kokkuhoidev, kriitiline ja analüüsiv. "Me ei taha kollektiivselt mitte kunagi lati alt minna," märkis ta.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Jüri Nael usub, et Vunšist saab väga eriline ja huvitav näitleja. "Ta võib lihtsalt lavale jalutada ja seal olla ning kogu tema olemus, hing, süda ja mõtlemine on väga läbipaistev ja väga-väga aus," kirjeldas Nael.