"Ükski mees ei valiks seda, aga kui elu paneb ette, siis sa kannad selle välja. Kõik mehed saaksid sellega hakkama, kui teist valikut ei oleks," kinnitas Ahto Kaasik, nüüdseks juba viie lapse isa.

Esimeste laste ema lahkus, kui tütar Mana oli viieaastane ja poeg Kiur kolmenädalane. Ahto sõnul olid raskemad väljakutsed seotud asjade korraldamisega: et lapsed oleksid hoitud ja toidetud, kodu oleks korras ning mõnus ja turvaline paik. Ja et töödki saaksid tehtud. "Mul oli ka palju ühiskondlikku tööd. On olnud aeg, kui ühiskondlik töö oli peamine palgatöö kõrval," lausus ta.

Üks keerulisemaid asju oli laste riietega majandamine, et kõik vajalik oleks alati kaasas, kui kuhugi mindi. "Algusaastatel tegin nimekirja ja kotid said pakitud, aga see ei muutunudki kergemaks," nentis ta ja lisas, et lastega aitasid toimetada tema ema ja sugulased.

Unelaulu vägi ja õhukesed juustuviilud

Ahto laulis lastele üheksa aastat igal õhtul regilaule. "See on asendamatu vahend. Kui võtad endale aega, selle tunni, et magama panemise tseremoonia ära teha, siis lapsed magavadki rahulikult. Sain varsti aru, et eelkõige rahustab see mind ennast, koos minuga jäävad rahulikuks lapsed ja siis on kõigil hea olla. Unelaulu vägi toimib," teatas ta.

Ahto meenutas, et lapsed küsisid temalt tihti, kas nende pere on rikas. "Võtad hetke mõtlemisaega ja vastad siis: jah, me oleme rikkad, sest me oleme üksteisel olemas. Sest kõige tähtsam rikkus on perekond nüüd ja tulevikus."

Majanduslikult oli raske. "Sageli oli kapis üks pisikene juustutükikene, sealt sai imepisikesi viile lõigata. Või võeti vool ära, kuna elektri eest oli maksmata," jätkas Ahto.

"Aga see oli parim päev!" hüüatas isaga saatesse tulnud Mana Kaasik. "Mängisime pimedas korteris peitust. Isa oskas mõne teise inimese jaoks pingelised olukorrad lastele teha turvaliseks ja rõõmsaks. Mis siis, et ei saanud pakse juustuviile lõigata. Meil on ikka tore ja õnnelik olla kodus."

Mana tõdes, et loomulikult ta sai aru, et nende perekond on natuke teistsugune kui koolikaaslastel. "Aga ema helistas ja me käisime külas. Isaga oli samuti hea ja turvaline, ma ei osanud mõelda, et midagi valesti on," tõi Mana väärtusena välja keskkonna, kus ta kasvas.

Haldjate mõju

Mana meenutas raadiosaates ka vanaema juures saunas käimist. "Isa laulab regilaulu ja räägib, et olemas on saunahaldjas. Ja veekatel podiseb ja ma olen täiesti kindel, et saunahaldjas laulab isaga kaasa – sellised momendid on mind vorminud."

Metsa marjule minnes õpetas isa lastele loodusesse suhtumist, koju naastes jäeti laukasilma alati pisut marju. "Metsahaldjale. Et metsale tagasi anda," selgitas Mana ja lisas, et kodus elas neil ka koduhaldjas, kellele süüa anti ja kes aitas turvatunnet hoida.

"Päritud tarkused, koduhaldjad ja muu – see on miski, mis loob su maailmale olulise täiendava väärtuse. See ei vastandu, aga annab sulle midagi juurde. Meie oma rahvakultuuri nähtused – kõige loomulikum asi, mida teha, on seda pärandit edasi anda," tõi Ahto välja.

Üksikisana kartis ta, et lapsed ei ole õnnelikud, kuna neil pole mõlemat vanemat kodus. "Arvasin, et pakun liiga vähe lastele. Aga nad on täiskasvanuna kinnitanud, et nende lapsepõlv oli õnnelik."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.