Karl Poll sai diabeedi diagnoosi 13-aastasena. "See haigus ligines mulle väga kavalalt, ma käisin ujumistrennis ja pärast trenni oli suus kuiv tunne, mõtlesin, et kloor teeb suu ja näo kuivaks, mõtlesin, et läheb järgmiseks päevaks üle, aga see suukuivus jätkus," selgitas ta ja lisas, et siis tekkis ka pidev janu, ta hakkas tihti tualetis käima ja lõpuks tekkis ka palavik.

"Kõik hakkas käest ära minema ning see kestis umbes kaks nädalat, selle ajaga ma kaotasin umbes seitse kilo, kuna ma olin väike poiss, siis oli näha, et ma olin märgatavalt kõhnemaks jäänud," ütles ta ja lisas, nad isegi helistasid perearstile, kes arvas, et see võib olla tõsisem kõhuviirus. "Üks õhtu oli niimoodi, et ma magasin vanemate toas, sest ema ei julgenud mind enam enda tuppa jätta, ja kui ema tahtis mulle veeklaasi ulatada, siis ma ei suutnud enam seda klaasi kätte võtta."

Ta kinnitas, et seepeale sai ema aru, et asjad on väga pahasti ning kutsus kiirabi. "Mina sellest hetkest enam väga rohkem ei mäleta, ma mäletan ainult seda, et mind tassiti selle kuldse kile all kiirabiautosse ja siis ma ärkasin järgmisel hommikul haiglas üles," ütles Poll ja lisas, et juba noore poisina selgitasid vanemad talle, et nüüd on sul selline haigus, millest lahti ei saa. "Ikka mõtled väikse poisina, et äkki on mingi viis, aga öeldi, et ei, nüüd peab hakkama veresuhkrut mõõtma."

Pärast diagnoosi muutus Karl Polli elu drastiliselt, kuna kõik pidi olema rangelt kontrolli all. "Mida sa sööd ja kui ma lähen trenni, siis ma ei lähe lihtsalt trenni, vaid ma pean kontrollima, kas veresuhkur on piisavas vahemikus, et üldse trenni teha," ütles ta ja lisas, et kuigi praegusel hetkel kasutab ta insuliinipumpa, siis esialgu pidi ta end ikkagi igapäevaselt süstima. "Ma ei teadnudki algul, et see on üldse võimalus, ma olin paar aastat süstide peal ja siis ema sai teada, et on olemas selline asi nagu insuliinipump."

Hetkel kasutab Poll juba teist insuliinipumpa. "Ma mõtlesin isegi, et kui esimene üles ütleb, siis ma lähen süstimise peale tagasi, aga ma õppisin paar aastat Rootsis ja neil on seal selline süsteem, et kõik tarvikud ja pumbad on tasuta inimestele, see tuli suure üllatusena inimestele ning ma sain neilt sealt selle pumba," selgitas ta.

Diabeetikuna ei ole ta otseselt millestki pidanud loobuma. "Pigem on hirm võtta ette ekstreemsemaid retki kuskile, näiteks kuskile Aafrikasse ei julgeks reisima minna," mainis ta.