"Eestis ei ole diabeediregistrit, aga erinevatel andemetel on meil umbes 6000 esimest tüüpi diabeeti põdejat ja umbes 100 000 teist tüüpi diabeeti põdejat," selgitas Kristi Peegel ja lisas, et kui teist tüüpi diabeet avaldab reeglina keskealistel ja vanematel inimestel ning on tihti seotud ka elustiiliga, siis esimest tüüpi diabeet on autoimmuunne haigus. "Sellesse haigestuvad lapsed, noored ja täiskasvanud, seda haigust me ei saa ennetada ega ära hoida, see lihtsalt tuleb ja on elukestev, see haigus vajab igapäevast ravi."

Peegel rõhutas, et inimesed tegelikult ei tunne esimest tüüpi diabeeti. "Kõik pannakse ühte patta ja kui sul see suhkruhaigus või diabeet on, siis rahvasuus justkui öeldakse, et isa oled süüdi, et end haigeks sõid, aga kui me tuleme laste juurde, siis nad pole end haigeks söönud, see pole tulnud kommide söömisest ja limonaadi joomisest," selgitas ta ja lisas, et esimest tüüpi diabeedi puhul hakkab keha hävitama kõhunäärmes ehk pankreases olevaid beetarakke, mis toodavad insuliini. "Ja kui kehas insuliini ei ole, siis inimene ei saa enam toidust energiat kätte ehk jõululaua taga võid istuda, aga kõhtu täis ei saa, kogu aeg on nälg."

Kuigi esimest tüüpi diabeedi ravi hoiab inimest elus, siis ei ravi see tegelikult kedagi terveks. "Sada aastat tagasi avastati insuliini toime organismis ja täna me oskame seda insuliini, mida kehas enam ei ole, asendada," mainis ta ja lisas, et traagika selle raviga on selles, et seda insuliini ei saa võtta tabletina. "Ta ei lahustu meie maos, mistõttu tuleb seda insuliini, mis on hormoon, elukestvalt kehasse süstida."

"Praegu on maailmas kaks viisi, kas süstida igapäevaselt viis kuni kaheksa süstlatorget oma kehasse või manustada seda insuliinipumbast," selgitas ta ja lisas, et insuliinipumba korral pannakse korra kolme päeva jooksul keha külge kanüül, mille kaudu jookseb kehasse insuliin. "Insuliini annustamine käib nupuvajutamisega, seega laps ei pea taluma neid süstlatorkeid, samuti peetakse seda ka kõige enam pankrease tööd matkivamaks raviviisiks, see on kõige füsioloogilisem ja humaansem ravi inimesele."

Sellega aga Kristi Peegli sõnul kõik ei piirdu. "Me tahame ka seda, et see ravi oleks võimalikult täpne ja et diabeediga ei kaasneks ühtki tüsistust, seega kaasaegse ravi osa on muuhulgas ka pidev glükoosi monitoorimine, seega me näeme kogu aeg, mis on hetke veresuhkru väärtus, mis jookseb samuti pumba ekraanile," mainis ta ja lisas, et seetõttu on kehas veel üks sensorinõel, mis naha alt võtab veresuhkru väärtuse.

"Kõige moodsam tehnoloogia teebki tegelikult seda, et korrigeerib pidevalt seda insuliini andmist ise, inimene ei pea siia enam ise sekkuma, seega tegemist on sellise väikese robotiga," ütles ta ja tõi välja, et insuliinipumba komplekt kokku maksab veidi alla 4000 euro. "Selle ravi kättesaadavuse barjäär on umbes 1000 eurot ühele perele, sest Haigekassa hüvitab sellest ravist täna 75 protsenti ehk siis sellest 4000 eurost 934 eurot jääb perele enda kanda, aga see on probleem, kuna paljudel Eesti peredel pole sääste."

"Kui aga tuleb eluaegne diagnoos, mis võtab jalad alt ära peredel aastateks, siis järgmine küsimus on, kust leida raha normaalse, humaanse ja elu toetava ravi kättesaamiseks ning siin me vajame praegu abi," kinnitas Peegel ja tõi välja, et tegelikult kogevad ka täiskasvanud diabeetikud vastumeelsust süstimise osas. "Eluaegne krooniline haigus peab olema tehtud inimese jaoks nii lihtsaks, et see ei riku ära elamise rõõmu, et saaks nautida jõule, et saaks elada hästi, et lapsed saaksid elada nagu lapsed."

"Me näeme Eestis seda, et lapsed lähevad lasteaeda, nad käivad koolis ja huviringides, nad saavad elada üsna normaalset elu, aga lasteaedades ollakse juba nii targad, et kui sinna tuleb süstiv väike inimene sinna, siis õpetajad ei taha teda võtta, sest nad kardavad verd ja teise torkamist," rõhutas ta ja lisas, et koolides jätavad lapsed end samuti ise süstimata, sest nad ei taha olla narkomaanid. "Pump ja sensor on need, mis annavad inimese elukvaliteedi ja eluaastad."