"Karjäär on minu teele tulnud läbi enese kasvamise," tõdes Lukk. "Kümme aastat tagasi olin äärmiselt vihkamist täis - süüdistasin jätkuvalt kõiges oma isa, kuigi ma ei olnud väga ammu temaga kokku puutunud."

"Lapsepõlvevalu oli nii tugevalt mu sees, et see takistas mu igapäevaelu. Mul oli väga hea suhe, toetav mees, ma ise pole olnud ühegi vägivaldse või väga alkoholilembelise mehega koos. Ma olin ise juba väga teistsugust teed sillutamas, kui see, mis mul lapsepõlves oli, aga jätkuvalt oli n-ö ohvriroll ehk jätkuvalt kõiges, mis mu elus ei õnnestunud, süüdistasin oma isa," kirjeldas Lukk, kuidas tal oli raske lasta lahti valust, mida põhjustas vägivaldses keskkonnas üleskasvamine.

"Lapsed trigger'davad meie valukohti kõige paremini," viitas Lukk sellele, et lapsed toovad vanemates peidus olnud valukohad esile. "Ja kui seda ei märgata, siis läheb kogu süü lapse peale."

"Aga kui sa märkad seda, siis sa saad aru, et see valu on sinu sees ja sina saad seda tervendada. /.../ Seda valu olengi mina tervendanud," rääkis Lukk, mis on tema töö sisuks.

Lukk sõnas ka, et ta töö ei ole otseselt pakkuda abi naistele, kes koduvägivalla eest põgenevad, vaid ta on loonud kogukonna, kus naised saavad ennast üheskoos väärtustama õppida. Ta lisas, et osati on see ka ennetustöö mitte sellistesse olukordadesse sattuda.

"Katkistesse suhetesse satutaksegi sellepärast, et kas endal on lapsepõlvevalu tervendamata või siis ei väärtustata end piisavalt," oli Lukk kindel põhjustes, mis vägivaldsesse suhtesse viivad. Lukk lisas, et vanasti lihtsalt ei räägitud enesetervendamisest ja enda lapsepõlvevalude läbitöötamisest.

"Miks me ei suuda ikkagi süsteemselt abi pakkuda?" mõtisles Lukk, et teadlikkus küll vaimse tervisega seotud teemade koha pealt on tõusnud, ent abi pakkumise süsteem on endiselt kesine.