"Väga paljudes seltskondades ei võeta mind kui naist, vaid kui kamraadi – see on käinud minuga kaasas lapsepõlvest saati. Tunnetan, et võin meeste seltskonnas öelda avameelsemalt ja sirgjoonelisemalt, mulle ei meeldi keerutamine mingi probleemi ümber, meeldib selge konkreetsus ja võib-olla seepärast olengi valinud end ümbritsema pigem mehi," rääkis naine.

Lehtme on julguse ja avameelsusega silma paistnud juba lapsepõlves, mil ta enda sõnul ei olnud tüüpiline tüdruk. "Mulle need tüdrukulikud asjad ei pakkunud väga huvi. Olin ikka korralik piraat, hästi julge, ja ütlesin alati, mis ma arvan ning see tekitas konflikte. Kui koolis probleem tekkis, andsin vastu vahtimist ja püüdsin klaarida, et vahele ei jääks ja sain ise vastu vahtimist. Praegu tundub see täielik koolivägivald, aga tol ajal lahendati asju nii," jutustas naine, kes nüüd jahmatab Ukrainas sõja kontrollpunktides mehi, kes küsivad, mida teeb naisterahvas sellises paigas.

Pääsemine üheksast viieni tööst

Pärast gümnaasiumi Tartu Ülikoolis juuraõpinguid alustanud Lehtme sai esimese kursusel keskel aru, et see tee ei ole tema jaoks õige. "Olin liiga palju "Ally McBeali" vaadanud, arvasin, et maailm nii toimibki," sõnas Lehtme. Õpingud viis ta siiski lõpule.

Korrapärasust, süsteemide ehitamist ja haldamist armastav Lehtme otsis end professionaalses mõttes kaua. "Mul läks pikalt aega, kuni sain aru, et üheksast viieni töö ja alluva positsioon pole mulle meelepärane. Baltic Event ja PÖFF ning muud rahvusvahelised projektid andsid mulle loomingulise vabaduse, kus keegi ei jaganud käsku ega õpetanud, sain teha oma tööd täpselt nii nagu soovisin. See oli pääsemine," jutustas ta.

Venemaa sõda Ukrainas viis jõulise tegutsemiseni

Lehtmega saatesse tulnud ema Riina Sildos meenutas tänavust 24. veebruari, mil nad šokeeritult Ukrainas toimuvat jälgisid ning mõtlesid, kuidas sealseid lähedasi ja sõpru aidata. "Johanna alustas väga jõuliselt konkreetsete tegevustega, ehitas süsteemi ja lõi MTÜ Slava Ukraini. Ta on kogu aeg selleks valmis olnud, kõik need vajalikud isikuomadused on temaga kaasas käinud, nüüd on tal võimalus need täiel määral realiseerida," leidis Sildos.

Johanna-Maria Lehtme pani tuhanded eestimaalased ukrainlasi abistama, ta pälvis oma tegevuse eest tänavu aasta kodaniku ja aasta eurooplase tiitlid.

Sildos kirjeldas tütart kui väga suure südame ja tugeva empaatiavõimega inimest, kes samas on ratsionaalne ja süsteemne ning sihikindel tegutseja. Kuna töö viib Lehtme sageli Ukrainasse, tähendab see eemalolekut oma lapsest Sumest. "Aga see on teinud minust palju parema ja tähelepanelikuma ema. Ma ei ärritu enam väikeste asjade peale, olen palju enam kohal, hoolimata sellest, et olen tihti ära. Ma arvan, et see on hoopis olulisem," sõnas ta.

Sume sündides oli Lehtme kartlik ja hirmul, et teeb midagi valesti. "Nutsin kõvasti, mul oli sünnitusjärgne depressioon," tunnistas ta. Tema ema sõnas aga, et Lehtme oli algusest peale suurepärane ema, kuid üritas oma perfektsionismiga õlekõrt pooleks ajada, tekitades endale stressi. Kui laps sai 9-kuuseks, tundis Lehtme järsku vabanemist. "Mõtlesin, et kurat, ma olen tegelikult hea ema," ütles ta endale ja heitis raskused kõrvale.

Traagiline sündmus perekonnas

Enda lapsepõlvest rääkides ei saanud Sildos jätta kõnelemata ka sündmusest, mis on mõjutanud nende pere mitut põlvkonda. Ta õde sai traagiliselt surma üks päev ja aasta enne tema sündi.

"Veetsin lapsepõlves väga palju aega surnuaias ja perealbumeid lapates, pidevalt silme ees matusepildid. See mõjutas mind palju," kõneles Sildos ja lisas, et elas väga armastavas perekonnas, kus vanemad suutsid minna eluga edasi, kuid tagantjärele tunnetab ta varjatud leina ning tal tekkis alateadlikult hea lapse kompleks.

"Väga varajasest lapsepõlvest tajusin, et ma ei saa vanematele tekitada muret," selgitas ta. "Elasin kahe inimese elu, ka surnud õe elu, seetõttu on mu elu olnud väga-väga intensiivne ja see on kandunud üle ka minu lastele," ütles ta.

Kui Sildos jäi esimese tütre ootele, elas ta pidevas lapse kaotuse hirmus. "Õega juhtunud jättis oma jälje, tegelesin aastaid, et sellest hirmust lahti saada," lausus ta ning ütles, et lapsest sai loomulik osa elust ning vanemad toetasid ja aitasid igati. Lisaks Johannale on Riinal noorem tütar Sarah.
"Lapse sünd on alati elu kõige kõige õnnelikum hetk, midagi ilusat ja jumalikku," võttis ta kokku.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10 Saatejuht on Sten Teppan.