Oma kunstliku viljastumise lugu jaganud Triinu: süütunnet on hästi palju
Novembri alguses ilmus Triinu Tintsi kirjutatud raamat "Vaikuse valgus. Mõtteid viljatusest, raseduskriisist, surmast ja leinast", kus autor jagab oma kogemusi seoses raseduse, viljatuse ja lapsekaotusega. "Ringvaatele" antud intervjuus tõdes Tints, et on pärast mitmeid luhta läinud rasestumiskatseid väga palju süütunnet tundnud.
Triinu Tints on alati soovinud emaks saada, kuid pärast üheksa aastat tagasi läbi tehtud emakavälist rasedust selgus, et tulevikus on võimalik rasestuda vaid kunstliku viljastumise abil. Tänaseks päevaks on ta proovinud kunstlikul viljastumise abil rasestuda 14 korda.
"Kui muidu valmib naisel munasarjades üks rakk kuus, siis minul pandi süstitavate hormoonidega neid rohkem kasvama. Kui rakud valmis kasvatati, eemaldati need punkteerimise teel, seejärel pandi need kokku mehe seemnerakkudega ja üks viljastatud munarakk siirdati emakasse uuesti tagasi," selgitas Tints, kuidas kunstlik viljastamine toimub.
Esimese siirdamise eel mainiti naisele, et võimalus viljastuda on kuni 30 protsenti. Esimese katsega Tintsil rasedaks jääda ei õnnestunud. "Ma olin arvestanud, et see ei õnnestu. Taastumine läks üpris kiiresti ja oli soov veel proovida, et võimalikult kiiresti saaks võimaluse anda," sõnas ta.
Siiski ei õnnestunud tal ja järgmistel kordadel rasestuda ning pärast kuuendat ebaõnnestumist tekkis Tintsil soov alla anda. "Siis ma nagu vajusin kuskile. Ma olin kogu aeg nii palju vaeva näinud ja pingutanud, ennast kokku võtnud ja hoidnud, teinud kõike, mida vaja," meenutas ta.
Tints tunnustas oma elukaaslast, kes terve selle aja tema kõrval olnud on. "Ta on kogu aeg minu jaoks olemas olnud ja öelnud, et teeksin nii palju, kui jõuan, kui ei jõua, ei tee. Me oleme kokku leppinud, et oleme teineteisega ausad ja jagame oma tundeid," selgitas ta.
Naine tunnistas, et pärast luhtunud rasestumiskatseid mehele öelnud, et kui mees soovib, võib ta naise maha jätta. "Olen talle öelnud, et sa võid ära minna või mind maha jätta, minna kellegi teise juurde, kes lapsi saab, sest mina ju ei saa. Seda süütunnet on hästi palju – kuidas ja miks mina ning mis naine ma selline olen."
Seitsmendal katsel õnnestus naisel lapseootele jääda. Kui Tintsi rasedus oli kestnud 22 nädalat, algas sünnitus. "Kui ma haiglasse jõudsin, mõtlesin, kuidas see võimalik on ja mis mõttes ma sünnitama hakkan, ma olen 22 nädalat rase, mul on veel 20 nädalat minna," meenutas ta toonaseid emotsioone.
Tints rääkis, et haiglas soovitati lapsele nimi välja mõelda ning hoiatati ette, et laps ei pruugi elusalt sündida. Samuti räägiti sellest, et kui laps sünnib ja elab, viiakse ta kohe lastehaiglasse.
Tintsi esiklaps Aarne kaalus sündides 550 grammi. "Järgmise päeva õhtul lubas üks ämmaemand mind sünnitusmajast korraks ära, et saaksin lastehaiglas käia. Oli hirm, et kui midagi juhtub, ei näegi ma teda elusalt," rääkis ta.
Aarne elas kõigest kuue päeva vanuseks. Tints tunnistas, et oli sellega, et niivõrd enneaegne laps ellu ei jää, arvestanud. Naine selgitas, et selleks, et lapsekaotusest üle saada, lubas ta endal korralikult leinata.
Aasta hiljem alustas Tints kaheksandat korda kunstlikku viljastamist. Nii kaheksas kui ka üheksas kord taaskord ebaõnnestusid. Kümnendal korral näitas rasedustest taas kaht triipu.
"Mul oli mitmel korral tunne, et ma ei kanna seda rasedust lõpuni, kartsin, et see katkeb. Läksin psühholoogi juurde ja rääkisin talle sellest. Arvasin, et ta ütleb, et ma olen peast segi, aga ta ütles, et arvestades seda, mis kõik juhtunud on, on see täiesti normaalne," sõnas ta.
Naisel õnnestus rasedus lõpuni kanda ning täna kasvab peres nelja-aastane Andre. Kui Andre sai kahe-aastaseks, otsustati veel üks laps saada. 13. katsel õnnestus naisel taas lapseootele jääda, kuid juba 17. rasedusnädalal algas taas sünnitegevus ning enneaegselt sündinud laps ei jäänud elama. "Süütunne pärast seda oli väga suur – minu keha jälle ebaõnnestus," tõdes naine.
Selleks, et toetada ka teisi, kes on samas olukorras olnud, läbis Tints kolmeaastase raseduskriisi nõustamise programmi. Ta selgitas, et kogu teekonna juures on oluline enda vastu hea olla. "Hästi oluline on ennast armastada ja lubada teistel ennast armastada ning toetada," selgitas ta.
Samuti rõhutas ta, et leinamine ei ole vale. "Kui me armastame ja oleme armastanud, siis me leiname. Selles ei ole midagi halba. Lein on hind selle eest, et me oleme armastanud."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"