Muusiku sõnul võib uue albumi kohta öelda, et seda on mõnus kuulata. "See on selline plaat, mida võib kuulata süvenenult, aga samas võib selle hommikusöögi kõrvale mängima panna. Mulle tundub, et selles ongi selle plaadi eduvalem."

Muusikat tehes lähtub Meisterjaan sellest, mis talle endale meeldib. "Ma olen aastate jooksul mitmeid kordi üritanud hitti teha – natuke tunned ka, et paar riimi on olemas ja siit tuleb –, aga kui sa sellise suhtumisega hakkad midagi tegema, lähed lukku ära ja siis ei tule seda hitti. Praegu teen seda, mis mulle endale meeldib," sõnas ta. "Kui sa hakkad mõtlema selle peale, mis teistele meeldiks, tapab see originaalsuse ära."

Kuuenda plaadiga on muusik enda sõnul ringiga algusesse tagasi jõudnud. "Esimese plaadiga oli mul tohutu ärevus ja entusiasm ideid teostada ning siis läks nagu üsna hästi. Teise ja kolmanda plaadiga mõtlesin, et nüüd on lihtne, nüüd ma tean, kuidas muusikat teha. Umbes sellise suhtumisega tegingi, aga seetõttu ei tulnud eriti hästi välja, kuna ma olin endas liiga kindel," nentis ta. "Nüüd ma olen tagasi jõudnud sinna, kus ma tean, et iga kord alustad nullist ja pead uuesti otsima hakkama seda, mis on hea."

Kui varem on Meisterjaani plaatidele jõudnud viimase aasta looming, siis "Millest mõtleb vaikija" on kokkuvõte erinevatest aastatest. "Mõni lugu on kaheksa aastat vana, aga alles nüüd sai purki," märkis muusik.

Samuti kõlab uuel plaadil vähem elektroonilist muusikat. "Varem olin selle suhtumisega, et ikka analoogsüntesaatorid ja -rütmimasinad on õiged asjad, millega tuleb muusikat teha, aga nüüd ma kasutasin üsna julgelt kitarri," rääkis ta.

Meisterjaan tõdes, et tema isa, muusik Jaan Tätte, suhtub poja muusikasse hästi. "Ta ei ole midagi kriitilist päris ammu öelnud, kuigi ma kahtlustan, et see on tal teadlik suhtumine. Kui ma oma esimesi lugusid tegin, siis ta küll jagas konstruktiivset kriitikat, aga sellest kriitikast ei olnud eriti kasu, sest see mõjus alati downer'ina, nüüd ta ütleb, et on väga tore."