Metsakutsu (Rainer Olbri) on räpparina tegutsenud juba üle 20 aasta ning on selle aja vältel kolm stuudioalbumit välja andnud – kõik tema albumid on ka Eesti Muusikaauhindadel nominatsiooni pälvinud. ERR Menule antud intervjuus tutvustas Metsakutsu, kuidas tema esimesed lood 1990-ndate lõpus valmisid, miks ta teeb nüüd vähem muusikat kui nooremana, kuidas ta oma lugusid kirjutab ja valmistab ning millised on tänapäeva räppmuusika eripärad võrreldes ajaga, mil tema räppimist alustas ja sellega aktiivsemalt tegeles.

Sa hakkasid muusikat 2000-ndate alguses tegema. Kuidas leidsid tee räppimiseni?

Oleneb, mida alguseks nimetada. Täiesti esimesi asju hakkasin tegema teises klassis umbes 1997. või 1998. aastal. Mul oli sõber, kellega koos lindistasime Caateri muusika peale – see oli ainus instrumentaalne muusika, millele sel ajal küüned taha saime. Ostsime Caateri kassetid Keskturult. See oli küll pigem nalja tegemine ja lollitamine ning mul on siiamaani mõned sõnad alles, mis sel ajal kirjutasin.

Kaarel Kose Raadio 2 saade "Linnadžungel" oli meie sõpruskonna ainus ligipääs hiphop-muusikale ja sellele, millist räppi Eestis tollel ajal tehti. Sealt kuulsin selliseid räppareid nagu Cool D, Genka ja Toe Tag. Üritasime neid matkida. Kuna Cool D ropendas hästi palju, siis meie sõnad olid ka hästi ropud. Mul oli Spice Girlsi vihik, et roppusi vanemate eest peita. See tundus kõige ohutum variant, mida keegi ei hakkaks lehitsema.

Ma olin hophopi kultuurist niivõrd läbi imbunud, sest lisaks räppimisele käisin ka kunstikoolis ja joonistasin grafitit.

Paar aastat hiljem hakkasin räppimist tõsisemalt võtma – siis sündiski Metsakutsu. See oli, jah, umbes 2001. või 2002. aastal.

Kas sinu grafitit on võimalik veel kusagil näha ka?

Kindlasti on. Mul on palju pilte ka sellest ajast. Tegime väga poliitiliste sõnumitega grafitit. Me käisime isegi Soomes joonistamas ja minu üks sõpradest, kellega seda teekonda alustasime, on tänaseks üks parimaid grafitijoonistajaid Eestis.

Mina läksin grafiti juurest rohkem muusika poole, aga ma olen praegu ka graafiline disainer ehk mu igapäevatöö hõlmab samuti disainimist, joonistamist ja kujundamist. Kõik, mida ma teen, on tegelikult tänavakultuuriga seotud.

Millega sa veel peale muusika ja graafilise disainimise tegeled?

Muusika on mul alati olnud rohkem hobi. Ma õppisin Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogiat ning olen terve elu tegutsenud turunduse ja reklaaminduse valdkonnas.

Kõik erinevad asjad, millega ma tegelen – ma proovin neid omavahel siduda. Näiteks muusikas kasutan oma disaini ja muusikast õpin omakorda asju, mida saan disainis kasutada. Lisaks on ka Hooligan Hamleti ajakiri, kus kõik oma oskused ja kogemused korraga kasutusse panen ja tänavakultuuri erinevad elemendid omavahel kokku seon.

Kui su esimene album 2010. aastal välja tuli ning sa võtsid Eesti Muusikaauhindadel aasta hiphopalbumi kategoorias – kas sel ajal ei teinud sa ka täiskohaga muusikat?

Ma olen elu jooksul kolm albumit välja andnud ja need kõik nomineeriti Eesti Muusikaauhindadel aasta hiphopalbumi kategoorias.

Kuid ei, ma ei olnud siis täiskohaga muusik, vaid töötasin ja tegin muusikat hobina töö kõrvalt.

Kas neljas album tuleb ka kunagi?

Ma olen väga palju selle peale mõelnud ja on tunne, et tuleb. Mul on nii palju muusikat aastate jooksul kogunenud, mida ma pole veel välja andnud. Olen ka mõelnud, miks ma enam ei tee nii palju muusikat ja miks see ei ole enam nii suur osa mu elust, nagu see oli paar aastat tagasi. Üleeile mõtlesin selle välja: muusika ilmselt andis mulle midagi, mis mul oli elust puudu ja nüüd mul ei ole see enam elust puudu. Algul oli muusika tegemise põhjuseks tähelepanu saamine, eneseväljendus ja ambitsioonid. Nüüd ma teen muusikat palju vabamalt, pingeteta ja ainult muusika enda pärast.

Kas varem oli muusika tegemine justkui rutiinist põgenemise meetod?

Ma olin siin nii noor ja ma ei osanud nii mõelda, aga kindlasti mingil määral oli. Iga nädalavahetus käisime kuskil esinemas. Kui tööpäev lõppes, panime sõpradega asjad autosse ja läksime Tartusse või Põlvasse või kuhu iganes.

Sõnade kirjutamine võis ka olla reaalsusest põgenemise viis, millegi ignoreerimine või enda ravimise meetod, aga ma ei mõelnud sellele tol ajal.

Ma arvan, et nüüd on ka sotsiaalmeedia mõjutanud seda, kui palju ma muusikat teen, kuna ma saan ennast sotsiaalmeedia vahendusel nii kiirelt väljendada. Kui mul mingi enda jaoks huvitav mõte tuleb, siis teen lihtsalt story Instagrami ja mul on see mõte väljendatud. Vanasti pidin laulusõnad kirjutama ja kogu loo kokku panema, et end väljendada.

Kas see kokkuvõttes negatiivne pole, kui sa soovid tegutsev artist olla?

Selles mõttes kindlasti, et see on vähendanud mu produktiivsust. Ma ei tunne enam nii suurt vajadust oma mõtteid riimidesse panna, kui ma saan neid samu mõtteid, mida ma tahan väljendada või ühiskonnas kommenteerida, mingisuguse foto, video või postitusena välja öelda. Ma saan sellest mõttest kiiremini lahti.

See muidugi eemaldab mõttest kunstielemendi. Kui sa laulu kirjutad, siis sa teed ikkagi midagi suuremat, aga minu enda egoistlikust vaatenurgast: ma saan oma eneseväljendusvajaduse kiiremini ellu viia ja uute asjadega edasi liikuda.

Kui sa aga otsustad lugusid kirjutada, siis kuidas see protsess välja näeb?

See on ka aastate jooksul nii palju muutunud. Praeguseks ma talletan lihtsalt mõttekilde oma telefoni, kus on mitmete aastate jagu täiesti erinevaid ideid. Kui mõne mõttega assotsieerub rohkem mõttekilde, siis saan sellest lähtuvalt juba loole nime panna ning sinna alla mõtteid kokku koondada.

Mõnikord tuleb esimesena ka idee, et tahaksin teha kindlast teemast lugu, näiteks närvi minemisest ("Ära mine närvi"). Sel juhul on mul see teema pidevalt alateadvuses olemas, millest lähtuvalt hakkan igasuguseid elulisi tähelepanekuid tegema ja sõnu juurde kirjutama.

Minu töömetoodika on veidike lipp lipi peal, lapp lapi peal. Ma arvan, et see on ka üks põhjuseid, miks osa inimesed ütlevad, et nad ei saa mu sõnadest aru. Iga inimene ei pruugi mu mõtete taustu ära tabada.

Ma tean, et sa oled karsklane. Mis motiveeris sind sellist otsust vastu võtma?

Ma ei ole pidanud seda endale kunagi peale suruma. Ma tean, kuidas erinevad alkoholid maitsevad, aga mulle ei ole need kunagi meeldinud. Ma ei ole pidanud ennast tagasi hoidma.

Kõik mu sõbrad on joonud ja mulle ei ole meeldinud, kuhu need asjad on viinud.

Ehk sa nägid teiste pealt, mida alkohol nendega teeb ja seejärel mõtlesid, et ei soovi seda ise tarbida.

Ma ei tea, kas ma seda teadvustasin niimoodi, aga jah, mul kodus joodi päris palju ja ma käisin pidudel jne, aga ma olen ka kogu elu olnud rõõmsameelne inimene, nii et mul ei olegi alkoholi vaja. Päris paljud inimesed on pidudel arvanud, et ma olen purjus, sest mul on väga hea tuju ja ma suudan ka kainena ladusalt inimestega vestelda.

Mõnedes lugudes, näiteks "Valed on valed", oled maininud ka keelatud aineid. Kas sa dokumenteerisid siis lihtsalt enda ümbruskonda?

Jah, see oli aeg mu elus, kus ma viibisin tihti sellistes kohtades ja seltskondades ning ma dokumenteerisin seda nagu Läti Henrik oma kroonikat. Päris paljud inimesed ei saanud aru, et ma kirjeldan kõrvaltvaatajana situatsioone – nad arvasid, et ma kirjutan ikkagi oma kogemusest.

Kui ka kirjutan loos ("Murekõne"), et mu koolivend oli vaktsiinivastane, siis see ei tähenda, et mul päriselt selline koolivend oli. Rääkisin sellest, et paljudel inimestel on sellised koolivennad.

See on väga huvitav, et sa kirjutad lugusid kõrvaltvaataja vaatevinklist. Kas sa ka fantaseerid oma lugudes?

Mul on omad piirid – täielikult fantaseerida ma ei oska. Ma kirjutan enda vaatenurgast või mingitest teemadest, mis mind on puudutanud või situatsioonidest, mida ma olen pealt näinud.

Mis stiili räppmuusikat sa uue albumi näol kirjutad?

Mul on sõnad päris paljudel lugudel valmis, aga mul on segadus, millises helipildis uuele muusikale läheneda. Mulle endale meeldib väga palju erinevat muusikat kuulata. See on ka sellega seotud, et maailmas on kõik nii ligipääsetav - ma saan ükskõik, millises stiilis muusikaprodutsendile kirjutada, et teeme albumi. Selles võimaluste meres on raske enda asja leida ja hoida.

Kuigi üks lugu on mul valmis küll ja see on täiesti eksperimentaalne. Ma isegi ei oska seda kategoriseerida. Midagi sellist, mida ma pole varem teinud.

Millise oma varem avaldatud looga samastud veel praeguses hetkes?

See on küll hea küsimus – ma peaksin oma diskograafia läbi vaatama, et vastata. (Naerab.) Tegelikult ma samastun kõikide oma välja antud lugudega. Mul ei ole sellist muusikat, mis tekitaks tunde, et seda on piinlik kuulata. Kui ma peaksin oma vanad lood praegu avaldama, siis ma võiksin ka seda teha.

Mul on ka selline suhtumine, et vanasti olin noor Rainer, kes rääkis noori lugusid ja praegu on sama Raineri uus hooaeg, kus räägin teistsuguseid lugusid.

Mu esimese albumi nimi oli "Testament", sest minu muusikat on alati saatnud see idee, et salvestan sinna enda jaoks mõtteid ja eluolu, mida endal ja võib-olla ka kellelgi teisel on äge minna hiljem uuesti tagantjärele kuulama.

Kas sa oskad ka oma lugusid ise produtseerida?

Ei. Kui ma muudes loomevaldkondades olen one man band, alates kujundamisest, filmimisest, fotodest, lõpetades sotsiaalmeediaga, siis muusikaga on nii, et ma suudan ainult sõnu kirjutada ja räppida.

See on ka vist üks põhjustest, mis mu muusika väljaandmine on aeglustunud. Mulle meeldib asju üksi ja endale sobivas tempos teha, aga lugudele taustu ma ei tee ja miksimist ma ei oska.

Kui mult küsida, kas mu loometöö on pigem organiseeritud ja süstemaatiline või hoopis n-ö suvalistest energiapursetest koosnev ... siis ma samastuksin kindlasti teise variandiga.

Mõnikord võib juhtuda, et minu energialaeng ei kattu produtsendi omaga ning sel juhul jääb lugu toppama, lõpetamata. Teinekord on ka nii, et kaks nädalat hiljem lugu uuesti kuulates tahan selle biiti vahetada. See sound tundub juba vana ja tahaks midagi uut proovida. Lood jäävad sellise pideva ebakindluse tõttu seisma.

Kuidas võiks ära tunnetada, et lugu on valmis?

Ma ei tunnetagi seda, ma olen väga halb selles ja sellepärast sai mu muusika palju paremini valmis kui ma olin mingisuguses seltskonnas, a la, kui ma olin Legendaarses Recordsis ning tegin koostööd Genkaga, siis mulle öeldi, millal salvestama minna ja millal salvestus valmis on. Ise ei saanud jalga värisema ajada. See on positiivne pool teistega koos muusika tegemise juures.

Kas praegu sa ei ole ühegi plaadifirma all ja annad ise oma lugusid välja?

Jaa, viimased lood olen üksinda välja andnud. Hea on üksi teha, keegi ei sõltu sinust ja kui lool ei tule palju kuulamisi, striime, siis keegi ei saa sellest viga. Püüad teinekord lihtsalt paremini teha.

Tänapäeval on muidugi asi nii keeruliseks läinud, et sinu loo kvaliteedist ei olene enam kõik, vaid see sõltub päevast, millal sa selle välja andsid, kuidas su platvorm on üles ehitatud, kui tihti sa oled varem postitanud, mis ilm väljas on, kuidas inimesed on meelestatud, mis ühiskonnas toimub, kas on sõda alustatud või ei ... Lisaks kuulasin just ühte Spotify-teemalist taskuhäälingut, kus räägiti sellest, kuidas tänapäeval tuleks muusikat välja anda. Muusika on põhimõtteliselt sotsiaalmeedia sisuks muutunud. Muusika väljaandmine ja muusika edu sõltub sellest, kui hästi sa oled oma sisu ajastanud ja ette valmistanud.

Kuna sa oled sotsiaalmeedias pädev, siis sa peaksid oskama oma muusikat väga hästi ajastada ja sisuks muuta.

Minu jaoks on muusika rohkem looming ... nagu kunst. Ma teen loomingut ja annan loo välja siis, kui mul tekib tunne ja see on ilmselgelt number üks valem, kuidas mitteedukalt muusikat välja anda.

Kas sa võiksid tuua näite, kuidas muusikat süsteemselt välja anda?

Kui sa paned loo näiteks Spotifysse üles, siis seal on kindel reeglistik, millele lugu peaks vastama, et algoritm tunneks selles potentsiaali. Näiteks on oluline saada esimese tunni aja jooksul sinu profiilile võimalikult palju kuulajaid, et tuleks selge data muudatus. Mulle ei ole selline muusika tegemine loomuomane.

Niimoodi muusikat teha tundub üsna fake.

See pole otseselt fake, aga lihtsalt tuleb võtta vastu otsus, et sa mängid nende reeglite järgi.

Sel juhul ei ole looming eriti vaba.

Kindlasti ei ole tänapäeva looming nii vaba kui vanasti. Kui me aastate pärast tänasele päevale tagasi vaatame, siis näeme, et tegime muusikat, videoid ja fotosid, mis vastas algoritmile. Meid kontrollis kindel süsteem.

Samas võib inimestel saada mingil hetkel Spotifyst villand. Äkki tuleb siis mingisugune uutmoodi ainult-live-muusika liikumine?

Kas sa plaanid lähitulevikus mõne kontserdi anda?

Ei ole planeerinud. Ma tunnen, et selleks peaks eesmärk olema. Niisama kontsertide andmine tundub mulle energia ja aja raiskamisena. Kui ma tunnen, et mul hakkab album valmis saama, siis võib-olla küll.

Mu viimane esinemine oli 2019. aasta juunikuus Noblessneris. Ma ei tea, kas ma oskangi enam esineda. (Naerab.)

Sa mainisid enne, et sinul sai räppmuusika tegemine alguse sellest, et tegid sõpradega koos nalja. Ma olen seda ka mitme teise räppari puhul täheldanud. Kas paljud tänapäeva räpparid alustavadki n-ö nalja tehes?

See on vist ajastu eripära. Sel ajal, kui meie nalja tegime, siis väga palju selliseid räppareid ei olnud – pigem oldi tõsised ja ühiskonnakriitilised. Chalice oli üks väheseid räppareid, kes oli tõsine, ent tegi samal ajal ka nalja.

Mulle tundub, et tänapäeva noored võtavad kõike palju kergemalt. Liiga sügavalt millessegi suhtumine on nende arvates pigem nõme - sellele vaadatakse natuke viltu. Kui sa oled irooniline või parodeerid midagi, siis sel hetkel ei saa sind keegi tegelikult kritiseerida - sa pääsed negatiivsest kriitikast. Sa võid teha enda jaoks üliolulise loo naljavõtmes ja kui keegi selle peale ütleb, et see on täielik bulls..t, siis sa vastad, et tegid lihtsalt nalja. See on ka nagu kaitsemehhanism.

Samuti võivad noored pinnapealsust eelistada, sest liiga deep'iks minemine muudab ennast haavatavamaks.

Kas vähesem ühiskonnakriitilisus räppmuusikas võib tuleneda ka sellest, et tänapäeva Eesti ühiskonnas on parem elada kui näiteks paarkümmend aastat tagasi?

Kindlasti, ma arvan, et ka see on üks põhjustest. Inimestel on individuaalseid probleeme vähem ja elujärg on paranenud. Noored, kes tänapäeval räppi teevad, saavad eBayst mikrofoni osta ja sõbra juures lihtsamalt stuudio püsti panna. Samuti on lihtne leida videokaameraid jms. Võib-olla ka sellest tingituna ei ole nii palju viha või frustratsiooni muusikas tunda.

Ma arvan, et see on kogu maailmas niimoodi, et aina vähem on tõsist, südantlõhestavat muusikat. Muusika on palju light'im ja pinnapealsem.

Tegelikult oleks ju küll, mida läbi muusika kritiseerida saaks, näiteks poliitilisi teemasid, aga see vast pole ka noorte seas niivõrd cool.

Poliitika on keeruline ja nüansirohke - sa pead sellest enne väga palju teadma, et üldse kritiseerima saaksid hakata. Aina keerulisem on ka maailmast täielikku pilti saada, sest igal asjal on niivõrd palju tahke. Kui mina olin noorem, siis oli rohkem suva ka – näiteks ma nägin ühte uudist, kus keegi poliitik pani raha taskusse ning kõik mõistsid ta ühtselt hukka. Said selle rahulikult loos välja öelda ja ei tekkinud mingit pikemat diskussiooni. Tänapäeval küsitaks: miks ta selle raha taskusse pani? Kas ta üldse pani? Kas ajakirjandus niisama push'is selle teema üles? Tänu sellele sa muutud kohe ebakindlamaks ja mõtled, et sa ei saa seda inimest kohe oma laulus pekki saata, sest äkki tema loos on veel muu tahk juures ning lõpuks jääd sina hoopis avalikult lolliks.

Ehk kindlaid seisukohti on aina raskem võtta.

Jah, väga raske on n-ö sirget joont leida. Näiteks Abrahamil oli 12 aastat tagasi hästi sirge arusaam asjadest, kõigile arusaadav joon, mida ta ajas. Mulle tundub, et tänapäeval on väga keeruline sellist konkreetset, kindla sõnumiga joont hoida, sest inimesed usuvad ühte asja ja samas ka teist, mis on täiesti vastuolus esimesega.