Juba 17 aastat järjest "Piparkoogimaania" ainulaadsel kunstinäitusel osalenud Veigel on koos tütre Pia Ingeriga kavandanud, vorminud ja küpsetanud sadu meetreid piparkoogitainast kujundeid. Neist on sündinud näiteks Vana-Egiptuse moosekandid, kirsiõite valgel teed joovad jaapanlannad, Bernt Notke "Surmatants" ning Antonio Gaudi maailmakuulus pühakoda La Sagrada Familia.  

Sel aastal plaanis Piret luua piparkoogist Sydney ooperiteatri, kuid siis leidsid nad tütrega hoopis ühe Jaapani animefilmist pärit ehitise ja nii seisab Tallinnas arhitektuuri- ja disainigaleriis avatud "Piparkoogimaania" näitusel tänavu neljal kanajalal liikuv hiigelsuur, erinevatest osadest koosnev elukas, mis on samaaegselt müstiline, ilus ja muinasjutuline. Selle nimi on Howl'i liikuv kindlus. 

Leelo Tungla luuletust "Piprast kui ka suhkrust tehti aasta süda" tsiteerides kinnitas Veigel, et tema jaoks on piparkook nagu elu ise. "Selleski on midagi magusat ja pisut kibedat, on tumedamad ja heledamad varjundid. Teisalt, sellel näitusel osalemine tekitab minus tohutut põnevust. Sest mõelda vaid, tegelikult võtan osa ju aastatuhandeid kestnud kultuuritraditsioonist. Siin Eestimaal on see komme ütleme, paarisaja-aastane vanune, kuid maailma ajaloost on teada, et need tavad ja see traditsioon ulatub ikka väga kauge aja taha," avaldas ta. 

Veigeli sõnul jagavad nii piparkoogid kui ka piparkoogitainas inimeste eelistused kahte leeri. "Alustame sellest, kas tainasse pannakse pipart või vürtspipart," naeris Veigel. "Ja teine teema on see, kas piparkook on õhuke ja krõbe või paks ja pehme. Olen märganud, et need maitse-eelistused kujunevad lapsepõlves ja saavad alguse sellest, milline on olnud selle päris esimese piparkoogi maitse."

Veigeli arvatesl on meie praegune aeg piparkoogi vaatenurgast väga külluslik, sest poes on vabalt leida kõiki vajalikke vürtse, rääkimata erimaitselistest valmistainastest ning lõpetades juba valmis küpsetatud piparkookidest. 

Tuhat aastat piparkooke

"Kui aga piparkoogi olemusest ja ajaloost rääkida, siis oli see ju sajandeid luksuskaup, mis koosnes kõigest väärtuslikust. Näiteks valmistati Vanas-Egiptuses vürtsidega maitsestatud vormipräänikuid. Kreeklased ja roomlased on taolisi küpsetisi pühendanud jumalatele ja neid on seostatud olümpiamängudega. Piparkoogitaina ajalugu ise aga algab aastast 992, sest just siis – 1030 aastat tagasi juhtus nii, et Türgi piirkonnas Anatoolias elanud mees nimega Gregorius Makar oli sunnitud põgenema. Lõuna-Prantsusmaale jõudnult asus ta erakmungana ühe väikse mägilinnakese lähedal asunud koopasse elama. Kuna kohalikud suhtusid temasse suure lugupidamisega, õpetas ta neile tänutäheks, kuidas küpsetada tema oma kodukandis tuntud präänikuid, mis valmistati kõige peenemast jahust ja mille magusaine oli mesi. Komme hakkas levima esmalt kloostrite kaudu, sest kirikuringkond oli sel ajal jõukam kui muu rahvas. 

Ingver aga jõudis piparkoogi sisse 12. sajandil, kui ristirüütlid pühalt maalt tagasi tulles selle jahvatatud vürtsi kaasa tõid. Ja siit algas piparkookide laiem levik. 

Keskajal erinevates Euroopa linnades kujunesid välja piparkoogimeistrite gildid ja linnad võistlesid omavahel, kellel olid paremad piparkoogimeistrid ja kelle piparkoogimeistrid tegid ilusamaid piparkooke. Rääkimata sellest, kellel olid need koogid kõige maitsvamad," kõneles Veigel.

Euroopa ajaloost rääkides jutustas Veigel loo sellest, kuidas Inglismaal sündis piparkoogimehikese traditsioon. 

"Kõik sai alguse kuninganna Elizabeth I valitsusajal, mil hakati nikerdama puidust piparkoogivorme. Kuid mitte niisama mustrit, vaid need kujutasid poliitikuid. Nimelt kui kuninganna Elizabethile tulid ennast esitlema uued saadikud, siis lasi ta salaja neist portreed maalida ja seejärel nikerdati nende järgi piparkoogivormid. Ja kui need saadikud siis esimest korda õukonda tulid, ulatas kuninganna neile lahkelt nendenäolised piparkoogid, andes mõista: "Ma olen nii vägev ja rikas, et võin teha teie näoga piparkoogid, ja kui tahan, siis need ka ära süüa. Nii on piparkook olnud osaline ka maailmapoliitikas. Ja siit jõuame otsaga selleni, et piparkook on tegelikult üks maailma esimesi kommunikatsioonivahendeid. Sest kui valitsejate portreed olid piparkoogivormidel, siis iga kord, kui riik sai endale uue valitseja, siis tuli ka uus vorm nikerdada. Uued kujundiga piparkoogid pandi muidugi kõigile vaatamiseks välja ja nii sai ka rahvas teada, milline see uus valitseja on," avaldas Veigel.

Tumedamaks muutus piparkoogitainas aga alles 19. sajandi algusest alates, mil hakati kasutama peedisuhkrut. Kuid heledamaid meepräänikuid küpsetatakse tänaseni ja need on levinud Ida-Euroopas. "Näiteks Ungaris ja Tšehhis on endiselt väga au sees just puitvormides valmistatud meepräänikute traditsioon. Kuid piparkoogivormide nikerdajaid jääb üha vähemaks, sest üks puuseppmeister jõuab teha ehk võib-olla neli-viis vormi aastas," tõdes Piret Veigel. 

Lõpetuseks soovitas piparkoogikunstnik küpsetamiseks ennekõike mõttega aega varuda. "See ei ole lihtsalt küpsiste tegemine või toiduvalmistamine. Sest kui piparkooke on läbi aastasadade tehtud, siis nendega on alati kaasas käinud kõige paremad soovid, tainast segades poetatakse sekka ju ka oma mõtted ja unistused. Võtame või seesama piparkoogisüda või need glasuuritud mustrid – neil kõigil on sügav, maagiline tähendus. Usun, et see ongi põhjus, miks peaksime iseendale kasvõi korra piparkooke küpsetama. Sest see on justkui mõtete puhastamise ja tulevikusoovide sõnastamise aeg – endale ja teistele."