"Mul on selge ja kindel soovitus — tehke seda, mis teile endale südamelähedane on ja väga meeldib. Kui see esialgu ei pruugi inimestele korda minna, populaarsus kohe ei tule, siis oma rea ajamine viib pigem sihile, kui see, et teha midagi rahva maitse järgi. See on selline ühepäevaliblika sündroom, millega väga kaugele ei jõua," rääkis Oja Vikerraadio saates "Huvitaja". Ta kinnitas, et muusika, mida tehakse mingil muul eesmärgil, kui armastusest muusika vastu, suurt väärtust ei oma.

Oja, kes äsja esitles oma kolmandat raamatut "Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed", on laval olnud pea 50 aastat. Ta on kohtunud pika muusikuelu jooksul paljude välismaa staaridega, rääkimata Eesti muusikutest, ning osa neist värvikatest lugudest on jõudnud raamatusse.

Raamatuesitlusel jagas Oja kaht südamlikku ja kaunist hetke, mil tal on silm märjaks läinud ja mis on tema hinge kui kivisse raiutud: need muusikud, kellega need hetked on seotud, on Riho Sibul ja Paul McCartney.

"Kord 1990-ndatel saime Sibulaga kokku, võtsime Von Krahli baaris napsu ja järsku kõlas John Hiatti "Lipstick Sunset". Selgus, et see on ka Sibula lemmiklugu. See on nutmaajavalt ilus — ühtäkki hakkab minul pisar tulema ja Sibul ütles, et ei tohi nutta, aga me muudkui nutsime koos ja ütlesime baarmanile, et pane uuesti see lugu. Kuulasime seda viis-kuus korda järjest," meenutas Oja.

Andres Oja taaselustas ka mälestuse, mil tal õnnestus 1993. aastal läbi juhuse minna Rootsi Paul McCartney kontserdile. Ansambel The Beatles oli Andrese lemmik olnud juba aastakümneid ning just McCartney on teda kõige enam mõjutanud.

"See tundus utoopilisena, et ma sinna sattusin, ma ei uskunud oma silmi — mees, kes on minu iidol olnud pikki aastaid, on laval ja hakkas laulma lugu "Drive My Car". See tundetulv ja pingelangus, mis vallandus ... aga ega ma ei ole ainuke, kes kontserdil nutab, neid on ikka palju," muigas Oja.

Uuest raamatust leiab aga ka hoopis teistlaadi lugusid, näiteks jagab Andres muljeid Vello Orumetsa bändis mängimisest. Orumetsale meeldis napsutada ning mõnikord ei jaksanud ta seetõttu kontsertidel lõpuni esineda ja andis mikrofoni hoopis Andrese kätte, et see tema asemel laulaks.

"Eesti publik oli rahulik ja vaikis, hiljem kirjutasid filharmooniasse anonüümse kaebekirja, et suur solist sedasi käitub, aga Venemaal hakkasid venelased karjuma, et mis toimub, et ta on ju purjus. See oli ikka päris kole. Kartsime, et äkki antakse veel kere peale ka, aga kokkuvõttes anti Orumetsale alati kõik andeks," jutustas Andres Oja.

Ta lisas, et nõuka ajal joodigi metsikult palju ja sellega pidi alati arvestama, et keegi bändiliikmetest võib olla purjus. "See oli täiesti hullumaja, mis toimus," muljetas Andres.

Ta kinnitas aga, et just Vello Orumetsa ansamblis mängides sai temast professionaalne muusik, ja seda just otseselt tänu Vello Orumetsale, kes hoolimata mõnedest ebaõnnestunud kontsertidest suutis ikkagi väärikaks jääda ja publikut lummata.