Räppar Kirot: teen muusikat, et oma deemonitest võitu saada
Füüsilise tervisega peaks tegelema, aga vaimne tervis on kõige alus. Tuleks leida inimene, kelle abil endast sisu välja reflekteerida, arvas räppar Kirot ERR Menule antud intervjuus.
Alustame tutvustusest. Palun räägi, kui kaua sa oled tegelenud muusikuna?
Vist natuke rohkem kui neli aastat. Nooremana otseselt ei tegelenud muusikaga. Kokkupuude oli pigem selline, et umbes teises klassis paluti suu lahti teha, et vaadata, kas pääsed koori või mitte. Mu mälestus on see, et ma panin suu päris kiiresti tagasi kinni. Tükk aega ei teinud uuesti suud lahti.
Naljaviluks hakkasin muusikat tegema umbes 20-aastaselt.
Mis ajendas sind esimest singlit välja andma?
Singlit? Ma isegi ei tea. Muusikani jõudsin läbi selle - ma olen seda lugu päris palju rääkinud - et meil oli sõpradega grupi-chat'is üks teema, mida me otsustasime räpp-battle'iga lahendada. Mina jõudsin ainsana selleni. Ostsime sõbraga 60-eurose mikrofoni ja hakkasin kodus mässama lihtsalt. Mulle meeldis. Esimesed asjad lindistasin Audacitysse, mis on hästi lihtne tasuta programm.
Esimese singliga ma ei osanud ise midagi peale hakata. Mingil põhjusel aitas mu vend leida mulle ühe inimese, kes produtseeris tausta. Ta oli austraallane. Ma läksin Lakeside stuudiosse ja seal me lindistasimegi esimese loo. See oli päris hirmus kogemus.
Miks hirmus?
Kõik see oli mulle võõras. Ma alustasin täiesti nullist tundmatu asjaga ja siis mingil põhjusel hakkasin singlit tegema. Ma isegi otseselt ei tea, miks, aga siin me oleme. Tagantjärele on tore, et läbi push'isin, aga see oli tegelikult paras eneseületus.
Kas sul on esinedes lavahirmu ka?
Mul alguses oli rohkem hirmu, kuna esinemine oli hästi võõras olukord. Ma ei kujutanud ennast laval ette, aga täna ma pigem naudin seda. Ma arvan, et igal artistil on grammikene ärevust sees, enne kui ta lavale läheb ja see on normaalne - nii peakski olema. See tähendab minu jaoks seda, et hoolid sellest, et sul läheks hästi. Tänaseks on pigem nii, et esimene lugu või esimestel minutitel on adrenaliinisüst, kui lavale astun. Ja siis sa lähed kuidagi sujuvalt sinna sisse ja kõik edasine läheb hästi.
Miks sa oma esinejanimeks Kirot valisid?
Sellel ei ole tegelikult suurt põhjust taga. Ma mõtlesin, mis nimega ma välja tulen ja lõpuks ma tegin lihtsalt anagrammi enda pärisnimest. Kirot oli kõige kõlavam variant. Tagantjärele sain teada, kui väikses koguses filipiinide like'id ja lingid hakkasid minuni tulema, et see tähendab nende kohalikus keeles valu. See on hästi huvitav, sest see sõna kirjeldab natuke ka minu lüürilist stiili.
Mida mõtled täpsemalt selle all, et Kirot on sinu üle võlli keeratud isiksus?
Ütleme nii, et ta on palju agressiivsem, kui ma igapäevaselt olen. Kirot on ekstravagantne peegeldus minu meelestatusest. Aga mul on ikkagi väga palju virrvarr emotsioone ka sees. Ma näen, et ma saan sinna lihtsalt kõik enda peast välja loopida. Ükskõik, mis alatooniga, ükskõik, kuidas ma seda ka ei ütleks. See on koht, kus ma saan konkreetne olla. Igapäevaelus olen ma olnud tagasihoidlikum. See on see koht, kus filter eest ära kaob. Ma olen laval ikkagi mina ise, ma ei tunne, et see oleks mingi karakter, mida ma tekitan - see on lihtsalt mina, aga üle võlli.
Kui ma olen laval, siis mul kaovad kõik barjäärid ära. Mingist punktist ma elan sinna niivõrd sisse, et mul on täiesti ükskõik, mida ma ütlen või kuidas keegi otsa vaatab. See ei mõjuta mind mitte kuidagi. Kirot on alati olnud selline projekt, mis on aidanud mul iseendaga elada.
Lisaks muusikale töötad sa IT-alal ja õpid ülikoolis. Kuidas sul jääb selle kõrvalt aega, et loomingut luua?
See on hästi piirav olnud, sest kes garanteerib, et kui sa vabal päeval saad stuudiosse minna, siis sa oled ka loominguliselt meelestatud. Võib-olla on mul väga halb tuju: ma astun vale jalaga voodist välja ja ma ei taha stuudiot nähagi, aga see on ainus moment nädala sees, kus ma tegelikult saan sellega tegeleda. Niimoodi võib tulla head loomingut, aga pigem tekib surutud materjali. Inimestel on vaja aega, et teha head loomingut.
Ma olen täheldanud, et mul käib täpselt kell kolm öösel mingisugune klikk, kus ma olen loominguline. Või siis mul on vaja umbes kolme-nelja tundi - selleks momendiks ma elan piisavalt sisse, et end loomingulisena tunda. Muusika on selline asi, kus ma võin 12-ks tunniks ära unustada, et ma pean vahepeal ka sööma, jooma või üldse silmi pilgutama.
See kohene loomingulisus, mis vahepeal tuleb, on nii tunnetuse küsimus - mul viimati oli see võib-olla paar kuud tagasi, kus ma tundsin, et nüüd ma võin ükskõik, mida teha. Sekundi pealt.
Kas sinu unistus on olla n-ö täiskohaga muusik?
Pigem on, aga kui kõik peaks minema valesti ja halvasti, siis ma saan alati stabiilse IT juurde tagasi tulla.
Kas sa kirjutad ise kõik oma lood ning kas saad inspiratsiooni enda kogemustest ja läbielamistest?
Sõnu ma kirjutan alati ise. See on nagu su laps, keda sa ei taha kellegi teise hoolde usaldada. Ma ei näe, et see oleks aus ka, kui ma olen räppar ja ma annan teksti kirjutamise kellegi teise kätte ja siis ise lihtsalt räägin selle sisse. See võiks ikkagi minu sulest tulla.
Kõige loomingulisem olen ma siis, kui midagi väga halvasti läheb või midagi väga negatiivset juhtub - eriti siis, kui ma olen väga vihane. Ma tunnen, et selle asemel, et kuskil seina peksta, ma lähen lihtsalt stuudiosse ja karjun. Ma ei tea, miks ma positiivset loomingut ei tee. Natuke on seda ikka tulnud, aga võib-olla mul ei ole lihtsalt positiivset väljavaadet elule.
Ja tekst tulebki võimalikult palju enda kogemuste põhjal, aga alati sa ei saa ainult enda kogemustele peatuda, sest palju sa ikka jahud iseenda elust. Ühel hetkel saavad teemad otsa. Iga uue looga, mis ma kirjutan, olen ma ka aina ühiskonnakriitilisem. Ma vaatan enda ümber olevaid inimesi ja olukordi, mis meie ümber on - ka poliitiliselt. Üritan sellest ammutada oma ideoloogiaga mõtet. Kõigil on oma arvamus ja selline žanr nagu hip-hop on tegelikult läbi aja olnud võrdlemisi ühiskonnakriitiline. See on koht, kus enda arvamust avaldada. Peaasi, et su arvamus liiga rumal ei oleks - selle eest tuleks hoolt kanda.
Tundub, et sinu uus singel "Maksab" viitab rahalistele raskustele, mis on praegu väga aktuaalne teema.
Põhimõtteliselt küll. See on natuke inflatsiooni-maiguga lugu. Sealt see teema hakkas kooruma, aga see lugu räägib ka sellest, et kui elus läheb keeruliseks, siis sa tahad aina rohkem toetuda enda pahedele, et mingisugust leevendust saada. Sul oleks justkui dopamiinisüsti vaja saada. See tekitab aga lumepalliefekti. Samal ajal, kui sa oled mäest alla veeremas, paned sellele veel hoogu juurde ja juurde. Kuigi sulle tundub, et sa aeglustad seda mingisuguse ajutise naudinguga. Kontrolli hoidmine on inimestele paraku päris keeruline ja kontrolli kaotusest saame tihti alles siis aru, kui on liiga hilja. See on loo "Maksab" laiem temaatika.
Mis on sinu pahed, mille juurde sa rasketel hetkedel pöördud?
Ma arvan, et nikotiin. Ja kõige suurem pahe on tegelikult aja raiskamine: asjade edasilükkamine ja viivitamine. Iga kord, kui mul läheb keeruliseks, siis ma lükkan kõik tegevused viimasele hetkele, et ma saaksin lihtsalt rahulikult hetkes olla. Ma olen kuhjanud endale hästi palju erinevaid asju, millega ma üritan tegeleda ja siis ma hakkan iseenda mentaalse koorma all lolle vabandusi otsima, milleks mitte midagi teha või teha neid asju homme.
Kas sa saad üldse rahulikult olla, kui sa mõtled, et pead homme midagi tähtsat tegema või oled sa siis hoopis rohkem stressis?
Ei saa. Mul on ka see probleem, et ma tunnen igal õhtul ärevust, kui ma pole täna midagi korda saatnud - just loominguga seoses. Ma pean olema iga päev loominguline, muidu mul hakkab mentaalselt hästi keeruline õhtuti. Ma tajun, kuidas aeg kiiresti möödub. Keegi ei tea, kaua see moment kestab, kui kaua sa saad midagi sellist teha, mis sulle meeldib. Mul on alati selline tunne, et võib-olla homme seda enam pole. Mul pole selle arvelt aega raisata, aga samas ma raiskan aega nii palju.
Ma arvan, et see on isiklike eesmärkide saamahimu, et sa ajad kogu aeg midagi taga - nagu mingit lõpmatut nööri tiriks, aga lõppu ei tule mitte kunagi.
Kes on need artistid, kes sind inspireerivad?
Ma olin tegelikult Eesti muusikas üsna võhik enne, kui ma ise muusikat tegema hakkasin. Ma ei teadnud peaaegu ühtegi räpparit. Kõige rohkem inspiratsiooni annavad Loyle Carner ja artist, kes on süüdi selles, et ma hakkasin räppimist katsetama - Kendrick Lamar.
Kui ma alustasin, siis ma ei osanud isegi rütmis olla. Flow oli minu jaoks väga keeruline konstruktsioon, millest aru saada. Ma õppisin esimese asjana selgeks Kendrick Lamari "Alright" loo - selle pealt õppisin üldse räppima. Harjutamise periood kestis kuskil aasta aega ja siis ma hakkasin ka esimesi eestikeelseid lugusid tegema.
Kas sa tegeled ka praegu uute lugude loomisega?
Praegu ma tegelen vaikselt järgmise albumiga. See on töös olnud juba mõnda aega. Esimese albumi kuupäev kukkus tegelikult natuke tahapoole, kui oleks pidanud ja teise albumi kuupäev lükkus umbes pool aastat edasi. Tegelikult ma ei tunne ennast teise albumiga seoses nii hästi kui esimesega, sest see venis pikalt. Mulle meeldib asjad kiirelt ära teha ja edasi liikuda. Ma jään kinni vanadesse asjadesse.
Kohe, kui see läbi sai, hakkasin järgmise projekti poole vaatama. Kolmas peab tulema selline, mis on kindlasti mu seni kõige tugevam projekt, millega ma olen tegelenud. Ma olen mõelnud, et 2023. aasta lõpuks tahaks selle valmis saada. Ideaalmaailmas.
Kas sa vaatad MM-i praegu?
Jaa.
Kes on su lemmikmeeskonnad?
Mul on pikalt Inglismaaga side olnud, aga ma ütlen ausalt: mulle ei meeldi Inglismaa peatreener. Ma tahaks, et MM läheks Ladina-Ameerikasse tagasi - kas Argentiinasse või Brasiiliasse. Iga meeskond, mis ei ole tavaline Kesk-Euroopa meeskond, mis on viimasel ajal võitnud, oleks natuke huvi lisav.
Kas sa mängid ka ise jalgpalli?
Noorena käisin trennis, aga väga palju oli jalgadega probleeme ja igasuguseid erinevaid valusid, nii et ma jätsin selle pooleli, aga jalgpall on väga tähtis osa mu elust olnud lapsest saati.
Praegu ma käin jõusaalis, tahaksin sinna tihedamini jõuda. Trenni on mulle alati meeldinud teha, aga vahel jääb distsipliinist puudu.
Kuna sa tegeled paljude asjadega korraga - kui palju sa kõige selle juures vaimsele tervisele mõtled?
Vaimne tervis on kõige tähtsam neist. See on ka suur põhjus, miks ma muusikat teen: et saada oma deemonitest võitu. Kas see on aidanud? Ma arvan, et on. Muusika tegemine on aidanud mingeid barjääre murda.
Igapäevane vaimne tervis on tegelikult endiselt pilla-palla. See väljendub mu muusikas ka - sinna ma valan suhteliselt palju negatiivset energiat ja see aitab mul kuidagi kohanduda ja toime tulla pingega, mis mu sees on. Ma olen üritanud aru saada, kust see kõik tuleb või miks ma olen vahepeal nii negatiivne, nagu ma olen ... Iga inimene mõtleb vahepeal, et mis tal viga on, aga sa ei leia mitte kunagi seda vastust.
Kas sa tunned vähemalt, et oled aastate vältel endast paremini aru hakanud saama?
Eks ikka olen targemaks saanud, aga mul on tunne, et ma olengi sellise depressiivse kalduvusega 10-15 aastat olnud. Ma ei tea, kas ma sellest kunagi otseselt välja tulen. Sellega on natuke keeruline toime tulla. Ma ei kujuta ette, mida ma peaksin tegema, et murda sellist mustrit enda peas. Eriti, kui tuleb Eesti pime talv, siis mul lähevad häirekellad suhteliselt kohe tööle.
Sa võid füüsilise tervisega tegeleda ükskõik kui palju - see aitab kindlasti kaasa, aga vaimne tervis on kõige alus. Ja kindlasti võiks enda toast välja minna. Ma lihtsalt tunnen, et ma sulgen ennast tihti päevadeks tuppa - eriti sellisel perioodil nagu praegu - ja siis ma ei näegi päevavalgust.
Ma usun, et paljudele inimestele on see aktuaalne teema. Kindlasti soovitan neil teraapiasse minna, et leida need kohad üles, mis tekitavad probleeme. Leida see inimene, kelle abil sa saad reflekteerida ja põrgatada endast sisu välja, sest see viib põhjusteni, mis tekitavad sinus negatiivsust. Minul isiklikult jäi teraapia pooleli.
Miks sul teraapia pooleli jäi?
Ma lihtsalt ei suutnud järgmist sammu teha. Mulle anti ülesanne ja ma tundsin, et ma ei ole selle jaoks valmis. Ja siis juba tundus liiga hilja tagasi minna, kui ma hiljem mõtlesin, et tegelikult mõjus teraapia mulle hästi. Järjepidevusest jäi vast ka puudu.
Kas sa võiksid lõpetuseks midagi välja tuua, mis on sul aidanud vaimset tervist parandada?
Ma arvan, et ikkagi trenn. See on kindlasti aidanud paanikahooge vältida. Ja tervislik toitumine ning ka see, et me ei tohiks end igapäevaselt nii palju põletada, nagu nooruspõlves paljud teevad.
Sotsiaalmeedia ei aita ka kaasa - see pidev võrdlusmoment teistega, kas siis numbrite pealt või selle pealt, kui ilus keegi on.
Mul kahjuks puuduvad vastused, kuidas noori kaitsta selle kõige eest, võib-olla enese kaitsmine peab ise välja arenema. Tuleb enesega leppida. Võib-olla võrdlusmoment tulebki sellest, et me pole enesega rahul?