"Minu vaatenurgast oli see viimane suur poprevulutsioon," kommenteeris HP Baxxter reivikultuuri populaarseks muutumist. "Tänapäeval toimuvad muutused, aga pole olnud midagi nii suurt nagu reivi- või techno-liikumised - elektroonilise tantsumuusika liikumine."

"Mäletan 1990-ndatest, kuidas rokibändid kaebasid, et nüüd tehakse muusikat ainult arvutitega. Ma ei oodanud seda. Alguses oli see ju underground-muusika. Esinesin underground-klubides reividel. Aga mõne aja pärast muutus see populaarseks ja Scooteriga oleme alati jätkanud. Mul on väga hea meel, et meid tunnustati lõpuks ka päris kontserdibändina," tõdes Baxxter.

"Mäletan, kui kuulsin esmakordselt, et "Hyper Hyper" mängib raadios. Meil oli üks raadiojaam, mis mängis ainult tantsumuusikat. Oli hea tunne! Pärast mitmeid edutuid aastaid," sõnas Baxxter, lisades, et enne Scooterit oli tal teine bänd nimega Celebrate the Nun. "Pingutasime sellega kaheksa aastat, aga suurt edu ei tulnud."

"Me tahame luua alternatiivmaailma, mis on positiivne ja kus pole poliitikat ega probleeme," kommenteeris Baxxter Scooteri praeguseid show'sid. Muusik tõdes ka, et nende esimesed lood sündisid vaid bändiga omakeskis kirjutades, kuid viimastel aastatel on nad töötanud eri autorite ja rühmadega.

PÖFF-il esilinastunud filmi "Kaks ja pool aastat koos Scooteriga" autor Cordula Kablitz-Post sõnas, et rahastus oli olemas juba siis, kui tuli koroona. "Filmi kontseptsioon oli algselt hoopis teine. Algse stsenaariumi kohaselt pidi see tulema tuurifilm. Lava taga, laval, kontsertidel," kirjeldas ta, viidates sellele, et lõpptulemus erines väga algsest ideest.

"See oli tema elu suurim kriis, aga huvitav oli see, et psühholoogiliselt oli ta kriisis, sest ta arvas, et tema elu on läbi ja ta ei pääsegi enam lavale. Keegi ei teadnud ju, kuidas selle viirusega asi edasi läheb - kuidas see muudab meie elu ja mis üldse saab," lausus Kablitz-Post.