Argiesemetena hakati käekotte kandma 19. sajandi lõpus. "Käekoti kandmine tuli koos linnastumise ja tööstusrevolutsiooniga ehk kui naised muutusid iseseisvamaks ja hakkasid rohkem ringi liikuma, oli neil tarvis asju kaasas kanda," selgitas Päeva.

Esimeste asjade hulka kuulusid, mida kotiga kaasas kandma hakati, kuulsid Päeva sõnul kindlasti taskurätik, võtmed, väikesed märkmikud ja pliiatsid.

1920. aastateks oli käekoti kandmisest saanud igapäevane tegevus, mistõttu hakati looma vastavalt vajadusele uusi kotitüüpe. Näiteks on muuseumis eksponeeritud 1930ndatest pärit tantsukott.

Päeva sõnul räägib käekottide ajalugu ka sellest, milline on naiste staatus ühiskonnas aja jooksul olnud. "Koti välimus viitab moetrendidele või kunstistiilidele, mis tollel hetkel moes olid. Materjalid viitavad näiteks naise jõukusele või staatusele ühiskonnas. Koti sisemus, see, mida naisel on vaja kaasas kanda, määrab tihtipeale selle, kui suur on kott või kuidas on selle sisu lahendatud. Ka see näitab seda, milline on naise roll ühiskonnas," kirjeldas ta.